Karu aru

Karm

2011-02-21T13:16:00.001+02:00

8-aastane R: "Kas sa andsid endast parima kui neid pirukaid tegid?"
Mina: "Jah, ikka!"
R: "No siis ma tean, et sa enam paremini ei saa, aga ikkagi need ei maitse mulle."

Raamid-raamid vol 2

2010-08-31T22:10:00.003+03:00

Kloostripäevad Pirital. Vestlus vanema meesterahvaga.
Tema: "Mis tüdruku nimi on kah?"
Mina: "Liisbet."
Tema: "Liisbet. Aga kuidas kutsute?"
Mina: "Liisbet kutsumegi."
Tema: "Kuidas, ikka hüüdnimi peab ka lapsel olema. Meil on lapselaps Lissel, aga kutsume Liisu ja Sissi ja Kiisu ja ...
Mina: "Siis võib ju kohe Liisu nimeks panna, kui pärisnime nagunii ei kasuta."
Tema: "Kui suuremaks saab ja poistega kohtama läheb, vat siis on Lissel. Kui laps on väike, siis peab ikka teisi nimesid ka olema. Heal lapsel mitu nime. Te võite ju ka Liisu või Beti öelda näiteks."

Raamid-raamid

2010-07-02T16:33:00.001+03:00

Täna bussis.
"Oi, kui armas väike poiss! Mis ta nimi on?"
"Ta on tüdruk. Liisbet."
"Tüdruk? Aga miks tal siis sinisetriibuline pluus on?"

Olustikukirjeldus

2010-06-06T13:23:00.002+03:00

No nii, jälle on blogi soiku jäänud. Põhjuseid on mitmeid.
Esiteks kevadised, kohati isegi suvised ilmad, mis igal võimalusel õue kisuvad. Tööd on ju palju maainimesel! Vaja võililli muru seest koukida, porgandit harvendada ja peenraid rohida. Olen oma arengus sinnamaani jõudnud, et mulle tohutult meeldivad sellised tööd! Mäletan, et kui selline paras teismeline olin ja ema palus midagi aias toimetada, siis oi, kuidas ma seda vihkasin! Sõnakuuleliku lapsena muidugi midagi ikka toimetasin ja kitkusin ka, aga ise unistasin sealjuures, kuidas tulevikus elan linnakorteris ja näppu mullaseks ei tee.
Teiseks põhjuseks on Liisbet. Tema elus on toimunud arenguid (liikumine) kui ka tagasilööke (magamine, söömine), mistõttu arvutisse eriti ei saa. Nüüd laseb ta suht kiiresti tuba mööda ringi, nii et päeviti kirjutamisse süveneda pole võimalik, sest kogu aeg on vaja teda kassi söögikausist, telekakaablist või ahju tuhaluugi juurest minema tirida. Magamist päeva ajal on Liisbetil nii tunnikese jagu, siis kaabin peenramaale või toimetan toas. Õhtuti on aga magama jäämise ja magamisega nii palju jamamist, et siis ka nagu arvutisse ei jõua.
Kolmandaks põhjuseks on suhteliselt aktiivne seltsielu. Nimelt on meil nüüd siin tihedalt külalisi käinud, ise oleme ka rohkem ringi liikunud, lisaks käime ikka Liisbetiga hoolsalt ujumas jne.
Neljandaks, polegi nagu eriti midagi rabavat öelda ja kirjutada nagu...

Mis toimub kupli all?

2010-04-24T07:22:00.001+03:00

Mõtlen tihti, mis Liisbeti peas küll toimub. Näha on, et aju raalib kogu aeg, aga millised on tema mõttekäigud, arusaamad, seosed? Mõnikord tundub, et ta mõistab kõik ja oskab ka end väljendada, aga ta ei tee seda, sest tunneb, et peab veel mängima titat, sest sotsiaalne surve on selline. Igal juhul leidsin samal teemal toreda mõtiskluse Amelie Nothombi raamatust "Jumala lapsepõlv" (Varrak, 2004, sarjast Moodne Aeg).

Rääkimine tõstatas ühe etiketialase küsimuse: milist sõna esimeseks valida? Hea meelega oleksin valinud mõne nii vajaliku sõna nagu "suhkrukastan" või "pissi", või siis sama ilusa kui "kumm" või "kleeplint", aga ma tundsin, et see oleks võinud vanemate tundeid riivata. Lapsevanemad on tundlik liik, neile tuleb pakkuda suuri klassikuid, mis tekitavad neis tunde, et nad on tähtsad. Ma ei tahtnud tähelepanu äratada.
Niisiis manasin näole õndsa ja pühaliku ilme ning kõrvutasin esimest korda häälikuid, mis mul peas olid:
"Emme!"
Ekstaasis ema.
Ning kuna kedagi ei tohtinud solvata, kiirustasin lisama:
"Issi!"
Heldinud isa. Vanemad viskusid mu peale ning katsid mind suudlustega. Mõtlesin, et nad pole just paljunõudlikud. Nad oleksid olnud vähem vaimustuses, kui oleksin hakanud rääkima, öeldes: "Kelle jaoks on need maod, kes sisisevad teie pea kohal?" või "E=mc2".

Kuidas keegi

2010-04-22T07:57:00.003+03:00

Meil käisid paar nädalat tagasi külalised. Üks neist rääkis, et ta hakkab kodus remonti tegema, sest viis aastat juba elatud ja vaja värskenduskuuri. Ütles, et viskab kõik mööbli ja lambid ja muu kraami välja, siis uued tapeedid, lagede ja põrandate värskendus ja uus mööbel sisse. Meie küsima, et kas müüd vanad asjad siis maha. Tema vastas, et ta ei viitsi sellega tegeleda, et talle on lihtsam suur prügikonteiner tellida ja kõik ebavajalik sinna visata.
Ja ta ei öelnud seda sugugi üleolevalt või tõusiklikult - see on lihtsalt tema reaalsus. Umbes nii nagu linnas käies viskad ise tühjakssaanud limpsipudeli prügikasti, mitte ei tassi seda pool päeva kaasas, et koju tuua ja kunagi taarapunkti viia. Selline teguviis on lihtsalt mugavam, kuigi ka nii viskad ju raha minema. Aga limpsipudeli ja majatäie mööbli vahel on üüratu vahe, mastaap on hoopis teine.
Ja eriti kummastav on sellist juttu kuulata oma kodus kipakal taburetil istudes, sest ei ole lihtsalt raha, et korralikke toole osta, muust rääkimata.

Tartus

2010-04-18T23:02:00.006+03:00

Käisime vahepeal Tartus. Heddy oli oma sünnipäeval juubilar ja patt oleks olnud minemata jätta. Rongisõit oli rahulik, aga Tartus hüppas kohe ootamatult ligi Mari (ta olla sama rongi peal olnud) ja hakkas pahandama, et lapsel pole kindaid ja päike paistab ka näkku. Jäime siiski sõpradeks. Tartu oli mõnus, aga nostalgiahoogu peale ei tulnud, ometi käisin viimati seal nii ammu, suvel millalgi. Pani natuke imestama see mu emotsioonitus ja ei teagi nüüd, kas selle üle rõõmustada või kurvastada.

Magamisest

2010-04-18T22:33:00.001+03:00

No nõnda, nüüd on siis Liisbet magamise ära õppinud! See tähendab, et magab omas voodis ja ärkab öö jooksul endise kümnekonna asemel kõigest kaks korda. Rõõm on suur, sest ometi ma saan õhtul midagi teha ja omaette olemise aega nautida! Esimesed õhtud olin tragi ja küürisin dušširuumi seinu ning koristasin sahtleid, aga nüüd on esimene elevus mööda läinud. Meeldivam on hoopis telekat vaadata, netis istuda või raamatut lugeda...
Tegelikult on see aga nokk kinni - saba lahti lugu, sest kuna laps magab öösel nii hästi, siis päeval ta enam eriti magada ei tahagi. Väikese iluune heal juhul teeb. Täna näiteks kärutasin 50 minutit ja tõin siis lapse tuppa tagasi, sest selle ajaga ei tulnud und peale, hakkas hoopis undama, vist läks igavaks seal vankris.
Igal juhul annab see päevane trall ja seitsmekuune unevõlg tunda, nii et hull väsimus on viimastel päevadel peal. Tegelikult kerin ikka juba kümne paiku magama, mis sellest, et võiks veel palju korda saata. Naljakas, muudkui ootasin seda aega ja nüüd, kui see käes on, veedan ikka oma õhtud magamistoas.

Pardid bussipeatuses

2010-04-07T15:16:00.002+03:00

Nägin hommikul täiesti sürri pilti, aga kahjuks polnud fotokat kaasas ja telefoniga tuli välja ainult udukogu. Nimelt läksime Liisbetiga jälle ujuma ja meie bussipeatuses ootades avanes vaade rõõmsalt sulistavatele partidele! Peatuse lähedale on kogunenud suur hulk lumesulavett, nii et nii sõidu- kui ka kergliiklustee on vee all, lisaks kõrval olev võserik. Ja üks pardipaar seal midagi rõõmsalt asjatas, kõrval vurasid autod, mis veest läbi sõites neile laineid tekitasid, aga see ei paistnud neid põrmugi häirivat.

Kohvikuskäik

2010-04-04T15:03:00.003+03:00

Käisime Merjega Anni Arro kohvikus "Komeet". Väga hubane ja stiilne koht ja maitsev ahjupeedi-baklažaani-peekoni-kitsejuustukulebjaaka! Kohvikus olin siiski natuke hajevil, sest niipea, kui kohale jõudsime, helistas Aivar ja teatas, et Liisbet magas paaritunnise lõunaune asemel 40 minutit ja röögib nüüd nagu ratta peal. Seetõttu ei uurinud ma menüüd nii põhjalikult, kui oleksin tahtnud ja koju tulles lõin Internetist kohviku kodulehe lahti, et täpsemalt kaeda.
Lisaks menüü uurimisele lugesin ka Anni Arro lugu kohviku sünnist. See oli jällekord üks neist eneseteostuse ja unistuste täitumise lugudest, kuidas sünnib midagi head ja ilusat, kui väga tahta ja kõvasti tööd teha.

Igaühe jaoks on kuskil keegi

2010-04-02T20:35:00.005+03:00

Umbes aastapäevad tagasi käisime Merjega kaltsukas ja leidsin sealsest mänguasjakastist ühe õnnetukese. Tegu oli lilla rangisjalgse karuga, kellel Downi sündroomiga nägu ja muidu äbarik olemine. "Võta mind endale", näis ta kogu oma õnnetuses hüüdvat. Panin karu esialgu kasti tagasi, sest läksime riideid proovima ja mõtlesin, et pärast ostan ta ära. Kui veerand tunni pärast olime valmis poest lahkuma, selgus, et karu oli kastist kadunud. Tuustisime mitu korda kõik läbi, kuid mida pole, seda pole. Tegin kogu poele tiiru peale ja piilusin, kas karu mitte kellegi ostja käes ei ole. Merje pöördus kassapidaja poole, aga see ütles, et pool päeva pole ühtki mänguasja ostetud, karust rääkimata. Kassapidaja ajas omakorda jalule teise müüja, kes suure otsimise peale leidis otsitu mänguasjakasti kõrval olevast mütsikastist. Ja nii ma saingi 6-kroonise lilla downikaru omanikuks. Aga saatusel oli veelgi üllatusi varuks ning karule koitis täna teine õnnepäev. Nimelt käis Merje Ameerikas ja tõi mulle sealt kingituse, mille täna kätte sain. Tegu on lilla karu lihase vennaga, kes nüüd rõõmsalt teise mõmmiku kõrval oma päevi mööda saadab. Selline õnneliku lõpuga lugu siis!

Blondiinilood

2010-03-31T08:55:00.003+03:00

Eile raamatukogus, kui olin just ühe hunniku raamatuid ära andnud ja teist hunnikut võtta tahtsin, arenes raamatukogupreili ja minu vahel järgmine vestlus.
Tema: "Kuidas teile Tangsoo istub?"
Mina: "Kuidas?"
Tema: Tangsoo. Kuidas teile meeldib?"
Mina: "Vabandust, ma ei saanud küsimusest aru."
Tema otsis raamatukuhjast välja Aivari loetud "Jansa kalaraamatu", osutas sellele ja kordas:
"Tangsoo. Kuidas teile see raamat meeldis?".
Siis jõudis pikka-pikka juhet pidi jutt viimaks minuni.
Ühmasin hooletult: "Oh, ma ei tea, mul mees luges."
Edasi toimetasime vaikides ja tulin tulema.
No täielik plondiin! Oleksin võinud veel posu Barbara Cartlande võtta, oleks täiskomplekt olnud. Igal juhul kõndisin kodu poole ja ajas naerma see lugu. Ja ühtlasi meenus, kuidas ma ütlesin kunagi Tartu Ülikooli Raamatukogus Heddyle kõva häälega, et ma ei loe kunagi artikleid, mis on üle lehekülje. Oi, kus siis oli alles pilke!

2010-03-30T08:42:00.007+03:00

Eile Liisbetiga ujumas käies nägin ühte nelja-viie aastast tüdrukut, kellel oli see nn puumehe haigus. Päris hirmus! Loomulikult ei saa öelda, et see haigus on nüüd kõige hullem, mis võib tabada, lihtsalt kõige ... väljapaistvam. Mõnel lapsel on süda haige, teisel ei tööta neerud, kolmas on kurt, aga paraku on nii, et mida otseselt ei näe, see ei lähe ka võhivõõrale kõrvalseisjale nii korda.
Olen üldse igasuguse laste teemade suhtes hirmus tundlikuks muutunud! Uudistest ja ajalehest korjan üles just need teemad ja elan kõike hoopis teistmoodi läbi kui varasemalt. Kui kirjutatakse, et Soomes varastati kolmekuune ja visati lähedal olevasse hange ja Tallinnas lendas alla aastane õhku, siis tunnen end kuidagi isiklikult puudutatuna. Siis tahaks lapse kõvasti-kõvasti enda vastu suruda ja nii jäädagi...

Põhjalik ülevaade päevakavast

2010-03-20T08:52:00.004+02:00

Üritan juba kaks nädalat kirjutada lugu sellest, milline näeb välja päevakava pooleaastasega. Draft on valmis, aga kuidagi postitatud ei saa, sest kogu aeg midagi muutub, nii et postitus poleks enam õige. Igal juhul tundub, et nüüd siis plaanibki pooleaastane hakata ainult kord päevas magama, öösiti aga ärkab jätkuvalt iga tunni, heal juhul kahe tagant. Nii et magaja pole ta suurem asi, muidu aga küll.
Ärkame kell seitse, täna ka näiteks kell kuus. Siis on Liisbetil selline omaette olemise aeg, sahmib oma asjade keskel ja laseb mul igahommikust viit tiibetlast teha ja niisama internetis istuda. Siis katan hommikusöögilaua ja päev läheb käima.
Võimleme ja mängime ikka lapsega mõlemad päris palju. Viimase aja lemmik on suur võimlemispall, kuhu Liisbet võiks kõhutama jäädagi, kui ainult keegi jalgadest kinni hoiaks. Hommikupoolikul püüan jõuda põrandad üle tõmmata ja sahmin muid söögi ja koristamisega seotud asju.
Igal juhul nagu aamen kirikus on kell üks õueminek. Kui vähegi teeolud kannatavad, siis jalutan (loe: kiirkõnnin) käruga nii umbes poolteist-kaks tundi, see teeb umbkaudu kümme kilomeetrit. Mõnikord saan Aivari ka kampa, siis võtab tema vankri ja mina käimiskepid ja teeme pikema tuuri. Nii nädalas korra panen lapse terrassile magama (Aivar on muidugi siis kodus) ja käin üksi kuskil - mõnega kohvitamas või lihtsalt poes. Aasta alguses käisime suusatamas ka päris tihti, siis valvas vanaema lapse und.
Pärastlõunal teen süüa, küpsetan. Lapsele üritame ka lusikast söömist ja tassist joomist õpetada, mis ei lähe küll eriti edukalt, sest Liisbet ei näe sellel vist sügavat mõtet, kui ometigi on olemas tiss. Kõigele sekka lapsega mängimine, võimlemine, raamatute vaatamine, söök, mähkmevahetus. Vahepeal üritan mõnda ajakirja ka sirvida, sudokut teha või telekasse kiigata. Mõnikord käib keegi külas ka.
Paar korda nädalas vann ja siis kell kaheksa magama. Magamine tähendab siis seda, et kõigepealt läheb uinumine väga vaevaliselt ja kui laps magama jääbki, siis esimene äratus on täpselt 30 minuti pärast, teised nii tunni aja tagant. Igal juhul olen ma magamistoas nii tihti vajalik, nii et ma ei oska kaasa rääkida ei uute saatesarjade ega põnevamate filmide teemal. Ja nii see päev otsa saabki. Umbes kell kümme ei viitsigi nagu enam magamistoast ära hiilida...

Ootamatu teenistus

2010-03-14T07:31:00.005+02:00

Leidsime eile kärutamise käigus telefoni. Viimatiste kõnede alt saime emme numbri ja talle helistasimegi. Kuna emme ei olnud üldse sel hetkel Tallinnas, andsime oma aadressi, kuhu telefonile järgi tulla. Õhtul nad siis tulidki lapsega kahekesi, kaasas priimulapott ja suur šokolaad ning ei jõudnud ära tänada. Ühesõnaga - teenistus oli väga hea!

Sellega seoses meenus mulle lugu, kuidas mu ema käis hambaarsti juures ja hambaarst pakkus talle, et kas ta mune ei taha, tal on nii palju. Tuli välja, et kui traditsiooniliselt viiakse arstidele kommikarpe ja konjakit, siis maal toovad mutikesed tänutäheks igapäevasemat kraami - mune, moosi ja kapsapäid.

Mina ka, mina ka!

2010-03-12T08:18:00.002+02:00

Ma ei tea, kas olen siin kodus päris jaburaks läinud, aga tunnistan ausalt, et mulle meeldis see lugu. Oli nagu kuidagi.... inspireeriv.

Kääpa

2010-03-11T07:32:00.003+02:00

Kuulsin Vikerraadio õnnesoovidest, kuidas kedagi tervitas Kääpa hooldekodu pere. Ma isegi teadsin, et selline koht Eestimaal on, aga sellenimelisest hooldekodust polnud mul aimugi. Igal juhul kõlab see nagu koht teistpoolsusest, kus manalamehed oma vanaduspõlve veedavad. Kõlab õõnsalt ja masendavalt. Kui oled ikka juba Kääpas, siis pole sul enam mingit lootust.

Koogid-koogid!

2010-03-09T13:04:00.004+02:00

Aeg lendab! Liisbet ongi juba poolene! Suurt pidu ei tule, ma ei tee seekord isegi mitte kooki, sest pool tädi Mai toodud kirsi-kohupiimatordist on veel alles ja ei ole meil siin kahekesi vaja seda magusat nii palju vitsutada midagi. Küll aga küpsetan aedvilja-seenepirukat ja proovin soolapulki ka teha. Muidu on ikka iga kuu sünnpäeval kook majas olnud (nagu muul ajal ei oleks...) Panen siia kirja ka, millega maiustanud oleme, et ometigi midagi kordama ei hakkaks ja teistkordselt ei teeks! Aga nagu näha, kohupiim on meie majas au sees!

1. kuu: rukkihelbepõhjaga mustsõstra-kohupiimakook

2. kuu: porgandikook mandli-kohupiimakattega

3. kuu: biskviitpõhjaga keefirikook peidus vaarikatega

4. kuu: rullbiskviit kohupiima, maasikate ja banaaniga

5. kuu: ahjupannkoogitort marjavahuga

Nina eest napsati idee ära!

2010-03-08T08:32:00.005+02:00

Lugesin lehest, et ilmunud on raamat Killud legendaarsetest Eesti filmidest. Geniaalne lugu, kujutan ette, et raamat müüb väga hästi. See on täpselt selline asi, mida kinkida, kui mitte midagi kinkida ei oska! Sobib mehele ja naisele, noorele ja vanale, lugejale ja raamatukaugele inimesele. Igal juhul palju õnne idee autorile (kurat, ise oleks võinud sellele mõttele ju tulla)!

Väärt tähelepanek

2010-03-01T07:42:00.002+02:00

Aivari rõõmus tõdemus: Õnneks saab see olümpia nüüd läbi, saab ometi rahulikult jalgpalli vaadada.

Aitäh, Google!

2010-02-26T13:09:00.004+02:00

Käisin juuksuris ja tutvusin esmakordselt ajakirjaga Buduaar. Päris huvitav oli. Sain teada, et Piret Järvisel on 30 paari talvesaapaid ja et üks õige naine kulutab igakuiselt iluteenustele ja kosmeetikale mitmeid tuhandeid kroone. Kui aga jõudsin artiklini Kuidas tappa kirge? oli aeg pead pesema minna ja sinnapaika see ajakiri jäi.

Kui koju tulin, üritasin Googlist seda lugu üles leida, aga Google küsis abivalmilt: Kas mõtlesite: kuidas tappa kirpe. Mõtlesin-mõtlesin. Oeh, igal juhul olen jätkuvalt pimedusega löödud, kuidas seda kirge siis ikkagi tappa. Kes juhuslikult seda lugu lugenud on, andke palun teada!

Ärapanija laks

2010-02-23T18:53:00.002+02:00

Ettevaatust - väikelastel võimalus kurku sattuda! Hoiatustekst mandlipakil.

Vaimne laiskus, kõtt!

2010-02-23T14:01:00.007+02:00

Ei, tuleb see vaimne lodevus ära lõpetada ja vähemasti püüda natuke mõelda ja sõna seada! Siin kodus olles ju rohkem aju ei pinguta, kui mõtled, mida süüa teha, mida selleks poest vaja tuua on ja kas lapsel on vaja mähkmeid vahetada või ei. Internetist ka midagi mõistlikku ei loe, istun Orkutis, nüüd ka Facebookis ja vahin niisama. Lisaks kogun Favourites kausta lehekülgi, mis tunduvad huvitavad, et kunagi loen, sest seal on tarvis natuke rohkem mõttega asja juures olla ja hetkel ei viitsi nagu... Sofi Oksaneni Puhastus läheb ka nii vaevaliselt, kuigi mulle see raamat meeldib. See on küll pigem ajapuuduse tõttu, sest kui laps on süles, lappan heal juhul ajakirju või piilun netti, raamatut kätte ei võta, sest raamat on püha - see peab jääma kortsu- ja piimavabaks! Olen siin paar nädalat küll iga päev sudokusid püüdnud lahendada, ristsõnu ka, et natukenegi hallollust liigutada...

Igal juhul olen faasis, kus on juba raske õigeid sõnu leida, keel nii roostes juba. Eile üritasin Aivarile midagi selgeks teha, et artiklite kirjutaja see ja see, ei tulnud meelde ei sõna ajakirjanik ega ka ta nimi, keda silmas pidasin.

Igal juhul on plaan, et hakkan nüüd jälle blogima! Eks tulevik näitab, kui sõnapidaja mutt ma olen...

PS: Ja kui Liisbet peaks kunagi magamise ära õppima, siis hakkan kirjanikuks! Salomon Vesipruuliks.

No tule Jumal appi

2009-05-18T21:15:00.003+03:00

Prügisilinder, kuhu olen harjunud mittepõlevad ajalehed ja muu paberikraami viima on nüüdsest varustatud punase hüüumärgistatud sildiga: SIIA EI TOHI PANNA AJALEHTI, AJAKIRJU, RAAMATUID JA REKLAAME.

Ma ei saa enam üldse aru, kuhu siis tuleb panna ajaleht ja reklaam, kui järsku paberi ja papi hulka enam ei tohi? Ja mida siis sellesse sinisesse silindrisse üldse võib panna, kui kõik on keelatud? Ainult märkmepaberit ja munareste või? Kahe viimasega mul probleeme pole, sest need kõlbavad kenasti ahju alla ka. Mitte ei mõista. Kodune põhjalik sorteerimine on nagunii mõttetu, sest prügiauto on üks ja kallab kõik segamini. Taara, paber, kompostikraam, see on elementaarne, eluaeg sorditud, aga pesin tükk aeg püüdlikult jogurtitopse ka, mida pole aga tegelikult kuhugi viia. Nüüd selgub, et paberit ei või ka enam paberikonteinerisse panna. Kas me sellist Eestit siis tahtsimegi?

Alalhoiuinstinktist ja ketsidest

2009-05-11T20:43:00.007+03:00

Minus on välja löönud alalhoiuinstinkt. Mõtlesin täna tükk aega, kas hakata redelit mööda kahe korruse vahet traavima, et kõik talveriided ja -jalanõud suvekorterisse pagendada või ei. Ronisin siiski, aga enne keerasin igaks juhuks ukse lukust lahti ja võtsin telefoni ligi. Tallinnasse kolides ja Nõmmel elades lukustasin harva kodus olles ukse, nüüd Mähel teen seda tihedamini. Muutus tuli siis, kui sügisel juba päris krõbedate ilmadega ilmus meie õuele särgiväel tüüp, kes oli eksinud. Aivar selgitas talle püüdlikult asukohta, mainis tänavaid ja hotelle, pärast tuli muidugi välja, et tüüp tahtis teada pigem seda, kus linnas ta viibib. Kui see oli selgeks tehtud, otsis ta taskust välja viiesajaste rulli ja hakkas sellega vehkides Aivarile auku pähe rääkima, et see ta Sillamäele viiks. Aivar ei olnud sellest muidugi vaimustuses ja kutsus tüübile takso. Aga pärast seda vahejuhtumit olen ma üksi kodus olles ikka ukse lukku keeranud, ei taha nagu, et selline seisvate silmadega tüüp järsku keset tuba seisaks.

Nädalavahetus läks kiirelt nagu ikka. Laupäev möödus tapeeti hankides ja pannes, pühapäev Aivari ema juures head-paremat vitsutades. Sinna vahele muidugi pesupesemine, koristamine ja kokkamine.

Käisime Aivari ema juurde minnes ka kingapoodidest läbi, sest Robert väitis, et tal on suveks uusi käimasid vaja. Ostmata need aga jäidki, sest isa-poega ei saanud kokkuleppele. Robert tahtis ilma paelteta slippe, Aivar aga arvas, et tema ei ole nõus nende rõveduste eest kroonigi välja käima. Robert kirtusutas aga nina kõikide kingade ja sandaalide peale, mida Aivar talle innustunult näitas. Lõpuks jõudsid nad konsensusele, et äkki siis ketsid või tennised, sellised vana kooli omad nagu meil kõigil on olnud. Aga needki jäid ostmata, sest maksta hingehinda tavaliste ketside eest, mille külje peal on tilluke märk, kui selle raha eest saab Säästukast seitse paari samasugusid, kuigi ilma märgita käimasid, tundub suht mõttetu. Keeruline on olla teismeline, kui su vanemad pole just kõige rikkamad või on neil lihtsalt aru peas.

Sikupill

2009-05-07T21:18:00.006+03:00

Käisin eile juuksuris (kui nii edasi läheb, siis olen varsti sama blond ja kärbitud nagu presidendiproua) ja pärast kõrvalasuvas Sikupilli keskuses. Ja seal tuli mulle meelde, kuidas aastaid tagasi Heddyga mingil põhjusel Sikupillis olime ja seal kooberdas ringi üks suur kommi pakkuv maskott ja Heddy küsis siiras imestuses: "Kas see ongi sikupill?".

Teadaanne

2009-05-05T20:28:00.004+03:00

Elektripostile kleebitud reklaam annab teada, et nurgapealse hotelli ilusalongis toimub "juustekosmeetika eksklüsiivne müük, pensionääridele soodustus".

Vee kvaliteet

2009-05-05T16:21:00.005+03:00

Veetsin praegu arendava pooltunni firma Aqualife kena pika esindajapoisiga. Nimelt käis ta mingi imeviguriga meie vee kvaliteeti mõõtmas ning selle metallide sisaldust uurimas. Selgus, et meie kraanivesi on 470 maeiteamisühikut, kusjuures 5-49 pidi olema hea, 50-99 pisut kahjulik ja alates 100 lausa reostunud. Kusjuures meil on väga normaalne vesi nii maitselt, värvilt kui ka katlakivi vähesuselt võrreldes näiteks Viimsi, Pääsküla või Ahjaga! Firma, mida kutt esindas, müüb filtreid, mille abil meie vee 470-st ühikust jäi järele vaid 21. Ühesõnaga pidi meie vesi pikapeale vähki tekitama. Ma isegi usun seda kõike ja et see filter on üks väärt asi, aga kümme tuhat krooni on väga suur raha välja käia, arvestades, et selle eest saaks elutuppa parketi või peaaegu pool treppi. Samas, kümme tuhat krooni vähi mittesaamise eest muidugi mitte...

Kõige huvitavam oli aga hoopis see, et ka Eestis müüdaval pudeliveel pidid väga kehvad näitajad olema. Näiteks Saku Lätte näitaja pidi olema umbes 200 ja paljukiidetud Evianil isegi üle 400. Pudelivetest kõige puhtamad pidid olema aga Everest ja Novelle, mille näitajad jäävad alla 50-ne. Järelikult võib igaüks ise vabalt kraanivett müügiks pudelisse villima hakata. Enda joogisedelis on aga tervislikum vesi õllega asendada...

Puhkus-puhkus!

2009-05-05T14:18:00.007+03:00

Nüüd on see siis lõpuks käes - kauaoodatud puhkus! Teisisõnu, olen juba kaks hommikut maganud poole üheksani, saanud ühele poole triikimata pesu ja makrofeksise aknaklaasiga ning veetnud mõnusad tunnid tädi Maiga kohvitades. Edaspidise nädala olen aga osanud niimoodi ära planeerida, et ei teagi, kas reedeks töö juurde midagi küpsetada jõuan, kuigi tahtsin kolleege miski koogiga üllatada (lahkumispidu eelmisel nädalal jäi natuke kesiseks, sest siis ei olnud ju ka aega küpsetada!).
Palgatööst vaba olemise juures on parim see, et on mahti õues olla! Katsun ikka oma 10 tuhat sammu igapäevaselt täis saada ja muidu ka nina päikse poole hoida ja värsket õhku ahmida. Üks õuesolemise pilt ka siia juurde, mis on tehtud eelmise nädalavahetuse tuuril Ida-Virumaal.

Pitsu lapse nimeks

2009-04-26T20:37:00.004+03:00

Rääkisime tänasel kenal pühapäeva pärastlõunal juba lapse nimest. Poisslapsele on nimi enam-vähem olemas, tüdrukuga on keerulisem. Roosi on Aivari arvates lehma nimi, Loore jälle seevastu litsi oma. Noora on liiga võõras, Henrietta jälle liiga peen. Ja minu lemmik, Matilda, pidi olema kopitanud lõhnaga, mis meenutab pikki seelikuid ja sametbaretti. Õnneks on sõelal kümmekond nime veel, mis meile mõlemale sobivad, nii et tegelane päris nimetuks tõenäoliselt siiski ei jää!

Uus kaubaartikkel

2009-04-25T20:32:00.003+03:00

Nägin unes, et Anuš oli ühes keldripoes müüja ja sealt sai soetada kotte purustatud jää tegemiseks.

Koolilood

2009-04-21T15:37:00.003+03:00

Blogi on viimasel ajal kuidagi koolikeskseks muutunud... Aga sellest hoolimata lisan siia ühe toreda loo Alari Rammolt http://heakodanik.blogspot.com/2009/04/vanad-kooli.html

Tõhusad tõrvatilgakesed

2009-04-20T17:52:00.007+03:00

Nõelusin oma nohuse nina ja käheda kurguga ahju juures Aivari villaseid sokke, kuulasin Vikerraadiost teise pensionisamba juttu kõrvale ja mõtlesin tänase päeva üle. Ja kõik see sundis mind üles otsima ühte kommentaari, mida mäletasin olevat Eesti Päevalehes ilmunud Artur Talviku artiklile Lubage torkida püha lehma, mis käis Minu Eesti mõttetalgute kohta.

Mina tean paljusid, kes tahavad mõelda, aga väheseid, kes tahavad teha. Minumeelest ideedepuudust Eestis pole. Kõik tahavad möliseda, kritiseerida, aga teha ei taha keegi. Sest kui keegi midagi teeb, hakatakse kohe teda kritiseerima.

Ja niisama lihtne ongi. Kui täna tuldi töö juures välja mõttega, et neljapäevaseks Jüriöö jooksuks/perepäevaks oleks võinud teha näiteks väikese näidendi Jüriöö ülestõusu kohta, siis jah, ma olen sellega päri. See on tõesti lausa hea mõte! Aga kes teeb? Sel aastal kolme päevaga loomulikult ei jõua, aga järgmisel aastal? Olen kindel, et mitte keegi, isegi mitte mu tragi tulevane asemik, kõige vähem muidugi aga idee väljapakkuja ise. Tegelikult ma ei leiagi, et keegi teine peale mõtte autori seda tegelikult ellu viima peaks, liiatigi ei ole koolis näiteringi. Ja kes on ise tegutsejad, neil on endal mõtteid nii palju, et ei jõua pooligi ellu viia. Kahjuks kõige suuremad ideedetulistajad ise aga suurt ette ei võta, mis ka lõpuni ja hea tulemuseni jõuaks.

Ausõna, ma hea meelega aitan, aga mitte nii, et mõni inimene arvab, et huvijuht on ainult selleks palgale võetud, et kahe pedagoogi mõttevälgatusi ellu viia. Aastaid tagasi ma seda ei tajunud ja püüdsin esialgu vägagi meele järele olla, aga paarist korrast täiesti piisas, et õppida. Ei tasu vaeva, sest pärast on nende ideega halvasti ümber käidud nagunii, selle tõttu enda mõtete realiseerimised ja teised tööülesanded aga ripakile jäänud. Kriitika kandub aga üle kõigele, ükskõik, kelle idee või selle elluviimisega siis parasjagu tegemist on. Olen väga palju selles mõttes arenenud, et ei võta enam valusalt hinge nende seljatagust susimist ja mitte eriti konstruktiivset kriitikat, aga mõtlen sellele hoolimata kõigest ikkagi. Iga nädal midagi toimub ja iga nädal ma mõtlen ja tunnen, kuidas ind väheneb ja motivatsioon langeb. Kuigi see on ju ainult pisike tõrvatilk meepotis... Ja mida aeg edasi, seda õnnelikum ja ootusärevam ma olen, teades, et kahe nädala pärast algab pikk puhkus! Ja pärast seda? Eks näis.

Leivategu

2009-04-19T20:00:00.005+03:00

Esimene ise tehtud leib on valmis! Hästi pisut nätske ta ju sai, aga esimese korra kohta olen rahul! Toimetamist temaga ei olegi nii palju, aga igapäevaselt tööl käiv inimene ei saa leivategu enne nädalavahetust siiski ette võtta. See on nagu lehmapidamine, et ei saa pikemaks kodust ära minna. Igal juhul nädala pärast proovin uuesti! Juba kasvõi selle kogu maja täitva lõhna pärast...

Kooliküpsustest

2009-04-18T13:07:00.004+03:00

Mõned näited Loone Otsa värskest raamatust Kuidas last kooliks ette valmistada. 200 head harjutust koolieelikule.
Kes vastamisel hätta jääb, siis aitan spikri abil meeledi!

Tõmba maha see, kes ei sobi ritta. Põhjenda!
* känguru, elevant, ninasarvik, gasell, metskits, jõehobu, pandakaru
* kärp, nugis, rebane, hiir, kobras, saarmas, orav

Tõmba maha kaks sõna, mis ei sobi ritta. Põhjenda!
abikaasa, kokk, arst, insener, teadlane, filatelist, modell

Tõmba õigele vastusele joon alla!
Numbreid õpetab aritmeetika, dieetika, trigonomeetria, eetika

Kes juhib armeed?
Kapten, kindral, admiral, kolonel

Lisa ritta vähemalt kolm sõna!
õng, kahv, kalapüünis

Kuidas nimetatakse hulga liiget võõrsõnaga?
Kuidas nimetatase salakirja võtit võõrsõnaga?

Eralda sõnad püstkriipsuga!
supernalivägalustlikekstraülivõrdes

Millisel päeval süüakse Eestis sõira?

Kui tuppa paistab hommikupäike, on see tuba .... poole.

Hääldusharjutused
* Noor rooloorkull
* Ööbik nöögib
* Väheru käharatuharalised kährikkoerad

Kevadetervitus

2009-04-16T21:48:00.006+03:00

Üks mu viimase aja lemmikuid. Aitäh, Lia!

Kaksteist kevadist rida
Karl Martin Sinijärv

Esimene kevadine rida külvab muru
teine kaevab muru alla vahva mutiuru
kolmas ajab talveunest üles urumuti
neljas annab urumuti hambu murututi
viies rida röövib riivid lillepeenra eest
kuues pistab lilled välja selle peenra seest
seitsmes sätib päikse paistma kõrgemale taeva
kaheksamas ajab lapsed päiksepaistel naerma
üheksas siin ridamajas oma rida ajab
kümnes küsib - on meil siia üldse rida vaja
üksteist armastab küll kõik see kevadine pere
tosinamas rida ütleb kevadele tere!

Nõuded huvijuhile

2009-04-13T21:37:00.001+03:00

Avastasin, et minu ametijuhendis on muuhulgas järgmine punkt: töötaja arendab endas emotsionaalset stabiilsust, empaatiavõimet ja tolerantsust. Kolmas tööaasta jookseb, aga seda nõuet ma täitnud küll ei ole! Tegelikult ma ei teagi, kuidas see arendamine peaks välja nägema. Lohutan end sellega, et ehk ma väga ebastabiilne polegi olnud... Igal juhul pull, kui lahti lastaks, põhjuseks, et töötaja ei andnud piisavat panust enda emotsionaalse stabiilsuse arendamisele.

Raamatusoovitus

2009-04-08T18:51:00.006+03:00

Lõpetasin just Sue Monk Kiddi "Mesilaste salajane elu" (sarjast Moodne Aeg, Varrak 2008). See on raamat armastuse eri tahkudest, lootustest ja igatsustest, usust ja rassismist. Ja läbi kogu teose jookseb punase niidina mesilaste teema - nende hämmastav ja kadedusttekitav tarkus, töökus ja koostoimimine.

Tahaksin oma kalmule
meeküllast mesipuud.
Kui olen surnud ja läinud,
sinult ei palu ma muud.
Taevas ei vaja ma päikesekulda,
jäägu mull`meepott ja lapike mulda.
Tahaksin oma kalmule
meeküllast mesipuud.

Seda ja teist

2009-04-05T19:40:00.005+03:00

Blogipidamine on taas soiku jäänud. Mõtteid, peaasjalikult küll emotsionaalset vaimustumist-vihastamist, on olnud küll, aga kirja ei ole see millegipärast saanud. Mõned neist on värsked, mõned igaks juhuks märksõnadega märkmikuserva üles tähendatud, enamik aga ammu unustatud.

Igal juhul on elu läinud natukene värvilisemaks. Tavapärase kahekesi kodus toimetamise ja lugemise/telekavaatamise asemel oleme käinud väljas ja inimeste seas ka. Aivar on nüüd märtsikuust alates nädala sees komandeeringus, seda rohkem püüame laupäeval-pühapäeval korda saata.

Viimased kaks laupäeva on meil au olnud viibida 50-aastastel juubelitel. Üks selline koolimaja söökla pidu - pika laua, viinavõtmise, kõnede ja tantsuga. Teine tagasihoidlik kodune oleng lähemate sõprade seltsis, kus ilma kokkuleppimata tõid kõik külalised kingituseks raamatuid ja jätsid ostmata meetrised roositüükad. Iseküpetatud leib, vaiksed sõbralikud jutud ja oma vastset lugemisoskust demonstreeriv nelja-aastane.

Viimaste nädalate kultuuriammutused on ka olnud eeskujulikud - kinos "Rentslimiljonär", teatris "Ürgmees" ja Pirita kloostris Tallinna Muusikakeskkooli kammerkoori kontsert. Mainitutest kahel õnnestus mul ikka korralikult vesistada ka! Filmi lõpp oli lihtsalt nii imalalt ilus! Ja kui lauldakse Rene Eespere "Ärkamise aega", nutan ma alati.

Ja siis oli veel reedel üks konverents, kus ma taaskord tõdesin, et sallivust pole minus kopika eest! Nimelt oli seal seltskond pedagooge, kes lobisesid vahetpidamata! Oi, selline asi ajab mind marru! Lihtsalt õpside suutmatust vait olla on nii palju - vähemalt kord veerandis olen ma viimase kuue aasta jooksul selle peale vihastanud! Tõesti kutsehaigus vist - kogu aeg peab suu käima! Ja see on kohe selline intensiivne ja pimestav tunne, mis mind sellistel puhkudel haarab, puhas raev.

Kõige rohkem teeb mulle rõõmu aga see, et lõpuks ometi on ka meil külalised hakanud käima! Lihtsalt elamine on nüüd niikaugel, et saame juba istet pakkuda, korralikult süüa teha ja isegi ööseks on meile võimalik jääda! Ja mulle see hirmsalt meeldib! Eriti tore, kui mõni ootamatult läbi astub nagu näiteks paar päeva tagasi Merje koos juubilar Kuusega. Ja mõnus, kui oma vend või vanemad ei pea kuskil öömaja otsima, vaid mahuvad kenasti siia magama ja hommikul saab koos suure laua taga kohvitada!

Elu ringkäik

2009-02-27T18:27:00.008+02:00

Kui rahulikult järele mõelda, siis ei ole midagi loomulikumat, kui ühe 98-aastase haige ja väsinud inimese surm. Aga kui tegu on su enda vanaemaga, siis on kurb ikkagi. Aga loodus ei salli tühja kohta ja suvel sünnib just vanaema sünnipäeva paiku ilma üks uus, loodetavasti sama tragi, hakkaja ja vitaalne tegelane, kes täidab tühimiku järgmiseks sajandiks. Vanaemast

Tiina on

2009-02-15T20:19:00.005+02:00

Sain Andri blogist innustust ja proovisin ka. Nimelt tuleb lihtsalt googeldada sõnapaari Tiina on ja vaadata kes ja mis sa siis kümne esimese tulemuse järgi oled. Loe ja imesta.

* Tiina on nagu ringi vahetatud.
* Tartu Pauluse koguduse õpetajalt, praost Joel Luhametsalt (56) ja tema viiuliõpetajast abikaasalt Tiinalt (51) on üha küsitud: mis nipiga nõnda kaunilt kaua?
* Hellou, Tiina! Kuidas läheb?Äkki on aega ja hääletad mu bändi poolt?
* Tiina on 2-aastane emane koer, kes inimeste suhtes on pisut pelglik, ent juba harjub inimloomaga.
* «Aga kes tahab kaalus alla võtta, peaks esimese käigu arsti juurde tegema,» ütleb Tiina. Juba aastaid on ta lasknud regulaarselt oma tervist kontrollida.
* Küllap on Tiina mees (kas praegune või eelmine) lihtsalt prostituutidele liiga palju pere rahasid viinud ning Tiina on nüüd püha viha täis ja tahab kätte maksta.
* Tiina on lihtsalt maailma parim üliäge tore sõbralik inimene...minuarust ei ole sinuga kunagi igav ja sa oled alati toeks kui vaja:D:P
* Tiina on õppinud kasvatusteadusi ja psühholoogiat. Viimased 10 aastat on nii hobiks kui tööks olnud filmide ja telesarjade tõlkimine
* On 30 kraadi külma ja siis on udu ja kuidas udu võib nii tulla ja minna et see võtab hinge kinni,” on Tiina looduslähedasest maaelust vaimustunud.
* Tiina on endine Soome rahvuskoondislane ujumises.

Mõtteterad

2008-12-17T22:47:00.002+02:00

Õpetaja ei ole inimene. Inimesel on närvid!
Ja veel: Kirik on lähedal, aga tee on jääs. Kõrts on kaugel, aga ma käin ettevaatlikult. (Vene vanasõna)

Unistus

2008-12-14T21:44:00.006+02:00

Mul on üks unistus. Nimelt ootan pikisilmi hetke, mil saan põhjalikult üle pühkida iga pudrukarbi ja maitseainetopsi, pesta teistkordselt nõud ning siis paigutada kõik uue köögi toredatesse kappidesse ja sahtlitesse. Taustainfoks niipalju, et viimased poolteist aastat on köögiks olnud sauna eesruum ja kõik nõud ja kuivained on pesitsenud paberkottides põrandal, külmkapi otsas või saunalaval. Pliit on vanem kui mina ja ahi ei tööta juba kuid. Aga järgmise nädala lõpuks on tõenäoliselt köögimööbel uue tehnikaga olemas! Ja oi, kuidas ma siis küpsetan! Võib-olla hakkan Kaderi ja Katri eeskujul isegi leiba tegema.

Nii vähe on ikka õnneks vaja...

***

2008-12-03T21:37:00.003+02:00

Tunnistan ausalt, et veetsin täna õhtul jälle mitu tundi Perekooli foorumis. Teemadeks stringid, traktoristid ja koduperenaiste pisut patused igatsused - nagu ikka. Kord-paar kuus ma Perekooli ikka eksin. Alateadlikud triviaalse puhkuse otsingud? Muidu läheb töiselt - täpsemalt Liuxi blogis.

Lumi, lumi!

2008-11-23T13:55:00.007+02:00

Küll on tore! Tuul ulub ümber maja, aga toas on soe! Näib, et meie tuttuus ahi on kenasti õnnestunud - läheb ruttu soojaks, aga ruttu maha ei jahtu.

Tuisk on muidugi vägev! Puhub aknaklaasid niimoodi täis, et välja ei näe. Ja kuigi pool tundi tagasi lükkasin välisuksest tänavani raja sisse, siis nüüdseks on see üksnes aimatav.

Käisin umbes 3 km tiiru ka siin ümbruskonnas. Tagasi tulles olin nagu lumememm, kintsud õhukeste pükste all tuulest tulipunased. Ja meenutasin, kuidas vanasti olid ikka talved lumised. Mäletan, kuidas vennaga päevad otsa talvel lumes müttasime, kolm korda vahepeal ema sunnil kindaid vahetasime ja lõplikult tuppa minnes tihti aluspesuni märjad olime. Enne tuppa laskmist pidi trepi peal seisma ja ootama, kuni ema suure luuaga lume ja kinnastele-karupükstele kogunenud tillerdava jää maha pühib.

Ja paras aeg oli ka desktopi pilt talvisemate notsude vastu välja vahetada.

Statistikaameti "Absoluutselt"

2008-10-29T20:35:00.002+02:00

Ma tegin statistikat täna jälle
täna pool päeva
ja avaldasin andmeid täna jälle
täna pool päeva
Ja kuvar toonis mu nahka
ja söögitädi voolis mu keha
Ja üleüldse ma hullult näen vaeva
päevast päeva, päevast päeva

Lalalalalalalaa no mis arv see küll on?
Lalalalalalalaa no kelle tabel see on?
Lalalalalalalaa no mis valim see on?
Lalalalalalalaa no mis palk see on?

Küll on ikka kole

2008-10-29T18:41:00.003+02:00

Euroopas on koduvägivald on peamiseks naiste surmajuhtumite põhjustajaks. Veerand naistest on täisealisena kogenud füüsilist vägivalda ning rohkem kui üks kümnendik on kannatanud jõu ähvardusel seksuaalse väärkasutamise all. Loe

Kriitikud

2008-10-28T11:42:00.005+02:00

Usun, et kritiseerimine ja analüüsimine on edasiviiv jõud, aga millisel määral? Liiatigi, kui see arvustamine on pigem asja enese, mitte parema lõpptulemuse pärast?
Arutleda, lausa kritiseerida, et kutse oleks võinud olla kirkam, koolitus põnevam, kook magusam... Mida see aitab? Kutse sa vastu ju ometigi võtsid ja üritusele tulla otsustasid. Ühtegi küsimust sa ei esitanud, mis oleks koolituse huvitavamaks teinud. Kooki sõid teisegi tüki...
Ma ei tea, mul napib aega, et ennastki piisavalt analüüsida ja seeläbi paremaks, osavamaks ja targemaks saada. Tõsi, lõksutan teinekord ise ka ja olen tagantjärele tark, aga pisiasjade kallal võtta? Antud näite puhul on minu reaktsioon küll ainult rõõmustada, et kutsuti, koolitati, pakuti. Või olen ma liiga allaheitlik, ilma kriitikameele ja oma arvamuseta?

Ameerikat ma selle jutuga kahtlemata avastanud ei ole. Kui konverentsifirmas töötasin, siis joonistusid sealsetest ürituste tagasisidelehtedest selgesti välja inimeste väärtused. Isegi, kui tegu oli kõrgesti haritud ja positsiooniga tippjuhtide seminariga, siis hinnang ürituse üldmuljele oli selgelt korrelatsioonis sellega, kui mugavad olid toolid, millist pirukat kohvipausi ajal pakuti ja kas ajaliselt päevakavast kinni peeti. Kes guru ja mis teemal parasjagu loengut pidas, oli vähemtähtis.

Liuxi mõjutused

2008-10-27T23:05:00.005+02:00

Liuxil on oskus öelda aeg-ajalt nagu muuseas asju, mis sel hetkel väga palju tähelepanu ei köidagi ja küsimusi ei tekita, kuid mis tulevad mõne aja pärast meelde ja sunnivad ikka ja jälle sel teemal mõtlema.

Näiteks olen ma kümneid kordi edasi ja tagasi mõelnud selle peale, kuidas üks täht võib muuta elu. See on küll väga-väga meelevaldne üldistus, aga siiski. Nimelt, kui muidu küll teatavate agadega, kuid esialgu siiski sümpaatne mees, küsib SMS-is, et kuidas sull läheb, siis teist võimalust ta enam ei saa. Never. Hoolimata sellest, et tal on võib-olla hea süda ja kuldsed käed, aga seda sa ei saagi kunagi teada, sest sull ja mull ütles piisavalt.

Tegelikult ei olnud see konkreetne lugu loomulikult nii must-valge nagu siin kahe lausega kirja panin. Aga see lugu on mind kummitama jäänud ja lasknud endalt korduvalt küsida, mis on see minu "sull", mistõttu mulle mõne inimese silmis iialgi teist võimalust ei anta. Ja ma ei saagi seda tõenäoliselt kunagi teada, sest keegi ei ütle ju. Väiklane oleks ju väita, et põhjus on selles, et sa kirjutad sul kahe l-iga...

Üle-eelmisel nädalal koolitusime Liuxiga koos ja jõudsime järeldusele, et kõik hea ja halb algab a-st ehk personalivalikust. Mitte et see midagi uut oleks olnud, lihtsalt tõusis jälle pinnale. Lisaks lugesime kumbki kodus omaette Peep Vainu raamatut "Kõige tähtsam küsimus", rääkisime pisut Austraaliast, pere loomisest ning Peep Vainu mõjutustel sellest, mida me tegelikult tahame. Ja nii see laagerdus. Ja kui Liux täna õhtul ütles, et teeme oma kooli, siis tundus see ülitore mõte olevat! Reaalsuses on oma kooli teha aga ju hoopis keerulisem, kui mõttega mängida. Tamjärv pole me ju kumbki.

Ja siis ma mõtlesin kõikide nende unistuste peale. Merje tahtis juba vähemalt kaheksa aastat tagasi oma lastekohvikut avada, mina mõtlesin laagrikompleksi peale, Liux unistas oma koolist. Rocca al Mare Kooli slogan on, et unistused muudavad maailma. Võib-olla ei ole meie unistused piisavalt sügavad südamesoovid, pigem uitmõtted? Või vajavad nad veel laagerdumisaega, et siis kunagi... Või siis ei ole need soovid siiski need, mida me tegelikult tahame..

Vot siis

2008-10-23T20:57:00.001+03:00

Miks on mees, kes paljusid naisi põrutab, tegija, aga naine, kes paljude meestega magab, lits? Aga sellepärast, et kui sul on võti, mis kõik lukud lahti teeb, on see päris kunn värk, aga kui sul on lukk, mille kõik võtmed lahti keeravad, on sul lihtsalt sitt lukk.

Turgutustekst

2008-10-11T08:13:00.006+03:00

Ma olen enesekindel, vastuvõtlik, kiirelt reageeriv, asjalik naisterahvas. Minu mina tugevus ei johtu mitte välistest saavutustest, vaid seestpoolt.
Mina olengi suurepärane karjäärinaise/kallima hübriid.

Helen Fielding: "Bridget Jones: täitsa lõpp"

Headus vs Kurjus

2008-10-05T13:52:00.007+03:00

"Headus peab õppima olema kaup ja elama majandusreeglite järgi. Üks meie tsivilisatsiooni suuremaid eksiarvamusi on see, et Headuse eelised Kurjuse ees on kõigile päevselged ja ei vaja tõestamist. Saatan ei ole Jumala õpilane, kes õigelt teelt irdunud. Need kaks on võrdselt tugevad ja võrdväärsed korporatsioonid. Ma olen elanud pika elu ja jõudnud veendumusele, et Headus jääb Kurjusele igas punktis alla sellepärast, et ei oska ennast välja pakkuda - ehk, kui soovite, müüa. Jumala võitu Saatana ja Headuse võitu Kurjuse üle ei taga keegi ega miski. Raskes olukorras Issanda abile lootmine on erakordselt vastutustundetu ja infantiilne seisukoht."

"Meil öeldakse: "Jumalale võid küll loota, aga ole ise ka mees,"" oli Fandorin päri.

Miss Palmer kiitis: "Rahval, kes välja mõelnud niisuguse maksiimi, on head šansid suurele tulevikule. Sest mõtelgem, miks on me maailm tihtilugu kohutav? Miks pannakse toime nii palju kurja? Sellepärast, et Kurjus müüb ennast hulga edukamalt. Inimene sünnib siia ilma ning kahelt poolt pakutakse talle kaupa valida: sa võid olla aus või kelm; sa võid olla truu armastaja või liiderdaja; toimida õilsalt või alatult. Saatan meelitab osavalt ostjaid ligi, väites, et olla kelm ja lurjus on märksa tulusam ja liiderdaja elu on mõnusam. Ka Jumal peaks lõpetama oma õigusega ärplemise ja omandama mõned äritsemisvõtted - eeldusel muidugi, et Tal pole ükskõik, mis meist saab. Headuse võidu Kurjuse üle tagab nutikas reklaam, ilus pakend ja boonused püsiklientidele."

Boriss Akunin "Nefriitpalvehelmed" lk 213-214

Miljonivaade

2008-10-05T12:31:00.006+03:00

Miljonivaade veel põranda ja ühe välisseinata magamistoa aknast.

No tule Jumal appi!

2008-09-29T21:52:00.004+03:00

Paremad palad Perekooli foorumist:

Mida näksimist kaasa ostate, kui poes tühja kõhuga

Kui lähete tühja kõhuga poodi, siis mida näksimist autosse/tee peale kaasa ostate. Mina olen ostnud kas pähkleid või siis nendest lahtistest kommidest pähkleid shokolaadis. Alati mõtlen, et nagunii jääb osa järgi ning siis teinekord hea võtta (autoga käin), aga no ei, koju jõudes kott tühi. Sellepärast on lahtised head, et võtan vahel ainult u 6 tükki ja sellest täiesti piisab. Kui rohkem, siis pingutan söömisega üle.Tegelikult mulle üldse ei meelde see komme, et autos süüa ja lapsega koos ei tee seda kunagi, et talle mitte seda harjumust juurutada. Aga töölt koju tulles vahel kohe mitte ei saa ostmata jätta.Mida teie tühja kõhuga poest tee peale ostate?

Postitas: Kägu 27/09/2008 22:58
See teema on nüüd küll mõttetuse tipp. Näri mida tahad ja osta edasi poest kuus kommi, keda see huvitab.

Postitas: Kägu 27/09/2008 22:59
käin jala ning kuna inetu tänaval süüa, ei ostagi midagi (inetu on tegelikult tänaval süüa). vahel harva (aastas vb 2korda), on juhtunud nii, et magusaisu on nii meeletu olnud, ostan mingi snicersi vm ja loomulikult lapsele ka, sest käin alati koos temaga poes ja sööme seda koduteel.

Postitas: Kägu 27/09/2008 23:33
kui tänaval nii inetu süüa on, et sa seda lausa topelt korrutad, siis kas lapsega snicersit järades käite mööda planguääri ja küürakil põõsaste varjus või?

Postitas: Kägu 27/09/2008 23:54
Miks tänaval väga inetu süüa on? Mind küll ei häiri, kui mõni tuleb vastu ja saiakest sööb. Kui kausist suppi luristaks, siis ehk tunduks imelik.

Postitas: Kägu 27/09/2008 23:56
Kui ma juba midagi näksimiseks kaasa ostan, siis on mul koht nii tühi, et söön ka tänaval. Olgu see siis pirukas, kommid või mingid kommid. Tunnistan, et olen tänaval ka sefiiri söönud. Niisama ma ei näksigi, ainult meeletu näljaga, kui tunnen, et kõrvus kohiseb ja pea käib ringi (st, et veresuhkur on kolinal kuhugi kukkumas).

Postitas: HEA! Kägu 28/09/2008 01:35
mina ostan tühja kõhuga poest munaviilutaja, et saaks igaks juhuks kaasa keedetud mune viilutada ja süüa
tänaval söömise kohta - eile ootasime trolli ja pingil istus vene rahvusest tädi, korralikult riides, ja pistis kotist lusikaga arbuusi, seemned sülitas pingi kõrvale:P

Huumoriminutid

2008-09-27T14:07:00.003+03:00

Nonii, maja hakkab väljastpoolt juba ilmet võtma! Nurgalauad, tuulekast ja akna äärised tulevad tooni võrra tumedamad rohelised.
Toa pool veel suuri edusamme ei ole.

Panen siia kirja ka mõned ehitustandril juhtunud naljad, sest mõtled küll, et maru naljakas, see jääb meelde, aga teadagi.

Kurtide katusemeeste rubriik:

* SMS Aivarile tekstiga: "Kus on hõbe reedel?" Kui Aivar oli pool tundi nuputanud, kes see hõbe on ja mis on katusemeestel sellega pistmist, kus ta reedel oma päeva veedab, sai ta lõpuks sotti, et tegelased otsivad kodus alumiiniumredelit.
* Ühe katusemehe põhjendus, miks ta peab varakult ära minema: "Mul on sugulane sünnipäeval juubilar"

Rootslasest ehitusmehe Alexi rubriik:

* Alex auto all, tööriistakast kõrval ja karjub Aivarile, et anna mulle kullanuga. Aivar vaatab tööriistad kolm korda läbi ja ei leia midagi, mis meenutaks rohkemal või vähemal määral terariista, millega väärismetalli lõigata. Mõlemad lähevad juba närvi - Alex selle peale, et ta õiget tööriista ei saa, Aivar selle peale, et Alex ennast arusaadavalt ei väljenda. Lõpuks siiski selgub, et Alexil on vaja kõverate otstega tange, mida töömehed kullinokkadeks nimetavad.
* Söögilauas: "Tehke, eestased, see piim lahti!". Nimelt oli tetrapakkide sünnimaalt pärit Alex hädas kilepiima avamisega.

Tartunostalgia

2008-09-24T22:19:00.007+03:00

Käisin teisipäeval pooleks päevaks Tartus ja hull nostalgiahoog tuli peale!

TÜ humanitaarmajja vetsu minnes eksisin jällekord ukse avamisega kolm korda! Kahe poolega uks, neli võimalust, kuidas ust lükates-tõmmates lahti saada ja alati oli õige variant see kõige viimane! Ei suutnud ma seitsme ülikooliaastaga selle ukse eripära selgeks saada!

Keemiahoone ees kogunesid esmakursuslased, mapid kaenlas ja asjalik pilk ees, juba 9.50, mis siis, et loeng algab teatavasti kell 10.15.

Rae apteegi vastas on ikka veel see tudengisõbralik pagariäri, kus müüakse porgandipirukaid ja "Kevadlille" küpsiseid.

Kristi Kõiv on ikka sama kirglik ja pühendunud, kui antisotsiaalsest käitumisest ja koolikiusamisest räägib. Ja sama pisike ja sama paljude ehetega.

Tartus tundus kõik kuidagi õudselt lihtne. Kindlasti oli oma osa selle tunde tekitamises ka Anušil, kes teatavasti on pinge- ja probleemivabadus ise. Päike paistis ja heade värvide linn oli imeilus.

Ja siis kiirustasin ma Tallinna tagasi ja mõtlesin, et on suhteliselt vähetõenäoline, et kunagi sinna tagasi kolin, mis siis, et linn on väga tore. Kui üldse Tallinnast kusagile kolimiseks läheb, siis pigem padu maale, mitte teise linna. Aga noh, never say never.

Kahtlused ja kõhklused

2008-08-31T14:24:00.004+03:00

Ma ei mäleta, kuidas tundusid viimased augustikuu päevad eelnevatel aastatel, aga tänavu olen küll nagu munas kana. Absoluutselt ei taha jälle uue aastaga alustada! Üldse ei ole sees sellist mõnusat ärevust, pidulikkusetunnet ja teotahet nagu olla võiks.

Iseenesest ei ole mul töölkäimise vastu midagi, kuigi ma saaksin mõnda aega edukalt hakkama ka koduperenaise ametiga. Mulle meeldib režiim ja süsteemsus päevades, mida mu praegune riigitöö suurepäraselt pakub. Aga... Tegelikult on mul alates Sillaotsalt äratulekuplaanide tekkimist kogu aeg tööeluga seoses identiteedikriis, mõnikord lihtsalt rohkem varjatult. Igal juhul praegu on jälle üks nii- ja naapidi mõtlemise kõrghetk. Ma olen samahästi kui kolmekümnene ja ei tea ikkagi, mis tööd ma teha tahaksin! Või õigemini ei ole asi vist isegi töös, vaid selles tabamatus milleski muus. Kindlasti on praegustes kahtlustes oma osa ka ühes isikus, kellega suhtlemisel olen ma saamatus ise ja kellele ma mõtlen oma ööpäevades kordades rohkem, kui oleks töösuhtes normaalne, liiatigi kui tegu on vanema naiskolleegiga.

Praegu on nuriseda tegelikult patt - töö konti ei murra, hakkama saan oma arust hästi, samas väljakutseid on siiski piisavalt, tingimused head ja 90% seltskonnast vägagi toredad, lisaks hoiab ülemus nagu s...a pilpa peal. Aga ometi... Vahel on nagu tahaksin midagi muud, mitte seda, mis minule antud. Või on need kahtlused normaalsed ja käivad iga tööinimese elu juurde?

Raport ehitustandrilt

2008-08-31T13:54:00.004+03:00

Midagi hakkab vaikselt looma! Vähemalt enam sisse ei saja! Aga otsaseinad on ikka veel lahti ja sellise 10 soojakraadise ilmaga hakkavad toas paljad varbad juba vaikselt külmetama. Ja nii tube kui ka maja ümbrust kattev penoplastipudi annab lume mõõdu ka välja. Olen terve suve kodus olnud ja toimetanud majas ja maja ümber, nüüd käib sama trall õhtuti ja nädalavahetusel. Ja mõnikord olen püüdnud meenutada, et mida ma tegin kõikide nende tundidega siis, kui ehitustandrit veel ei olnud, aga ei tulegi nagu meelde...

Sisselitsimine

2008-08-17T11:36:00.007+03:00

Lugesin artiklikogumikust Avatult avalikust kõnest Hillar Palametsa lugu, kus ta muuhulgas pajatas sõnade eestistamisest.

Etenduse vaheaeg. Noorsand pöördub oma sümpaatia poole: "Neiu Amalie. Missugused on teie sisselitsimised püüne pealt nähtust?"

Ta ei taha kasutada saksa die Eindrücke´t, parantsusepärast impressiooni või vene vpetšatlenie´t. Aavik tuli siinkohal appi ja mõtles välja sõna mulje, mis tuleb sõnast muljuma.

Lisaks võiksime kasutada sõnu titetulv (beebibuum), paljastis (dekoltee ehk paljas tiss) ja paljastus (seljapealne dekoltee ehk paljas tuss).

Usuline diskrimineerimine

2008-08-17T11:12:00.004+03:00

Sattusime eelmisel nädalal usulise diskrimineerimise ohvriks. Nimelt üks töömees, kes tõesti asja jagab ja kellest väga palju siin ehituse juurses abi on olnud, on usklik. Väga ta oma usku peale ei aja. Lihtsalt kuulab Raadio 7-t või MP3 pealt Uut Testamenti ja väidab, et ehitustandril suvalise seina peale joonistatud lõust on saatana oma ja see tuleb ilmtingimata ära koristada. Neljapäeva hilisõhtul töö lõpetanuna pidasid nad Aivariga järgmise nädala plaani ja leppisid kokku, et esmaspäeva hommikul hakkavad jälle tööga pihta.

Üllatus-üllatus, aga pühapäeva õhtul oli töömees järsku kõpsti kohal, võttis oma järelkäru ja muud seitse asja, mis tal siia olid jäänud ja lahkus. Põhjenduseks ütles ta, et Jumal oli talle öelnud, et ei ole vaja siin igasuguste uskmatutega läbi käia. Otse kirikust ta tuli, ju oli talle siis seal ajupesu tehtud, et sedasorti otsuse järsku vastu võttis.

Sellise jutu peale ei osanud ise midagi eriti vastu ka väidelda ja nii ta me patuste juurest ära läkski.

Perenaiselood

2008-06-28T22:22:00.007+03:00

Need uuemat sorti külmikud küll sulatamist ei vaja, aga pidin selle töö siiski ette võtma, sest kui meil siin suure uputusega elekter ära oli, jõudis jääkapp päris korralikult üles sulada ja pärast kena jääpolstri peale kasvatada. Sügavkülmas oli nii mõndagi ja üritasin siis võimalikult ruttu tööga hakkama saada, et toidu sulamist ja viina soojenemist vältida. Võib-olla olin ma viimane pimedusega löödu, aga kasutasin esimest korda elus seda nippi, et valasin jääs kohad sooja veega üle, jää lõi lahti, korjasin tükid ära, väike kuivatus ja umbes veerand tunniga oli külmik uuesti seinas.

Külmkapi lugu meenus Kaderi blogi lugedes, nimelt selgus, et ka tema teises Eesti otsas tegeles just sama asjaga.

PS: Paar aastat tagasi oli tõsieluseriaal Tenerife. Seal oli ka üks ülesanne sügavkülmas hoitud jääs T-särgipuntra harutamine. Võitis see, kes tormas ookeani särki sulatama, vastu maad peksjal ja lõkke kohal susijal läks palju rohkem aega.

Mobiiliotsijad meie õues

2008-06-28T21:50:00.003+03:00

Tegin eile õhtul just süüa ja Aivar toimetas sõbraga ehitustandril, kui järsku kukkusid mind hüüdma, et tule KOHE. Läksin piiluma, et mis nüüd siis on. Aivar küsis, et kas ma olen mobiiltelefoni leidnud. Ma jäin lolli näoga vahtima, et millal, üleüldse elu jooksul või, ise mõtlesin, et selle küsimuse pärast on muidugi vaja kohe kiiresti kohale joosta! Tema vastu, et ei, lähipäevil. Ma tegin veel natuke lamba nägu ja alles siis märkasin, et ukse peal seisavad õnnetute nägudega noormees ja neiu, kes tulid järgi oma mobiiltelefonile, mille meie keegi olevat leidnud. Ühesõnaga, tüdruk oli telefoni ära kaotanud ja kui enda numbrile helistas, võttis keegi vastu ja ütles, et telefon asub Randvere tee 125. Nemad tormasid muidugi kohe siia ja leidsid eest tegelased, kes ei teadnud kahjuks tema mobiilist ega selle leidmisest midagi. Kui ta siit uuesti oma numbrile helistas, ei võetud muidugi enam toru. Tõenäoliselt keegi leidis telefoni, võttis esimese kõne vastu ja andis mingi suvalise aadressi, ise vaikselt pihku itsitades. Igal juhul oli kohe kahju neist tegelastest - tulid lootusrikkalt siia ja läksid noruspäi minema.

Kääriteritus

2008-06-28T21:40:00.005+03:00

Õppisin Aivari ema kõrvalt kääre teritama. Asi on palju lihtsam ja käepärasemate vahenditega teostatav kui aimatagi võib. Nimelt tuleb kääridega tavalist õmblusnõela hammustada ning samal ajal neid eemale tõmmata ja mööda nõela libistada. Teritab küll! Aivari ema proovis tulemust süljega kokku tehtud ajalehe peal - kui märga paberit lõikab, lõikab ka muud.

Põhjendus

2008-06-08T21:24:00.006+03:00

Oh sõbrad armsad! Paar pilti teile kalli kodu toast ja õuest, et mõistaksite, miks me ei ole viimasel ajal eriti innukad küllakutsujad ja küllatulijad ning miks mu blogi sissekanded on nii harvad...

Koostöö

2008-05-27T21:27:00.003+03:00

Sain jällekord kinnitust, et mul puudub tänapäeva maailmas nii väärtustatud omadus nagu koostöövalmidus ja meeskonnatööoskus. Põhimõtteliselt ma isegi usun koostöö vajalikkusesse, sünergiasse jne, aga praktikas jääb asi puudulikuks. Punnin isegi ära ka selle koostöö, aga see ei ole nagu mulle omane, tahaks ikka kõike ise teha. Võin endale tuua kümneid näiteid, kuidas teistega koos tegemine on asja kvaliteeti tõstnud, lisaks on pärast hea tunne, et meie tegime, meie ühine asi. Samas võin tuua sama palju näiteid, kuidas ise üksinda vastutamine ja pusimine on olnud palju tõhusam ja väga hea tulemusega.

Käisime täna lastega kanuumatkal. Jändasime siis seal kolmekesi paadis ja tabasin end mitmel korral mõttelt, et oi, oleks ühene kanuu, küll siis sõidaks. Ja ei taha teisi järele oodata. Ise teed vea - ise kannatad, oled tugev - jõuad esimesena pärale. Spordis olen ka selline individuaalalade harrastaja, pallimängud mulle ei istu, samuti ei kujuta ma ette, et rohkem kui kahekesi kusagile pikemale matkale läheks. See vist on probleem... Loodan, et õpin siiski seda koostöövärki aastatega paremini.

Helikoperdaja

2008-05-26T21:22:00.003+03:00

Sellisega oleks mõnus tööl käia! Läheks siit näuhh üle Leppneeme metsa ja mere äärt pidi. Parkima mahub nii kooli kui ka kodu õuele lahedalt, loodan, et väga põrgulärmi ta ka ei tee. Mul on juubel tulemas, nii et mõelge selle peale!

Turistid Tallinnas

2008-05-25T20:05:00.004+03:00

Nagu juuresolevalt pildilt näha, käisime eile Aivariga vanalinnas turisti mängimas. Jalutasime, vahtisime maju, sõime käigu pealt mandlisarvekesi ja võtsime vastu kõik flaierid, mida meile kui turistidele pakuti. Ja täna käisime ajaloomuuseumis ja tegime ratastega umbes 30 km ringi. Päris tore on vahelduseks selline nädalavahetus, kui ei rassigi hommikust õhtuni majas ja maja ümber!

Satiir

2008-05-24T14:38:00.004+03:00

Kui eelmisel korral Merjega spasse pidime minema ja ma vanalinnas jalutades aega parjaks tegin, nägin ühel majal reklaami Satiir. Imestasin ja mõtlesin, et huvitav, mis asutusega võiks küll tegu olla, millel selline nimi on. Lähemale minnes selgus, et tegu on juveelitoodete kauplusega. Siis imestasin veel rohkem, sest veel jaburamat nime ühele kullapoele annab otsida. Aga kui ma veel lähemale jõudsin, selgus, et loll olen hoopis mina, mitte kullakaupmees, sest poe nimi oli siiski Safiir, kirja fondi tõttu aga ma esialgu f-i saba lihtsalt ei märganud...

Ämblik

2008-05-24T14:10:00.003+03:00

Meil oli toas hiigelsuur ämblik! Ma siis üritasin seda tegelast kohe fotografeerida, sest ta oli ikka enneolematult suur. Proovisin tikutoosi ämblikule külje alla nihutada, et siis on võrdlusmoment või nii, aga selle peale pistis ta jooksu ja kadus kapi alla. Igal juhul oli ta veel suurem kui tikutoos!

Oeh...

2008-05-13T22:41:00.003+03:00

Ma kohe nutsin täna ühe minuti. Tuli selline jõuetuse tunne peale, pani ropendama ja tõi pisard silma. Ei, midagi hullu ei olnud, lihtsalt siin kodus on nii segamini, kõik kukub kaela ja midagi ei leia üles ja selle segaduse sees läksin ühe süütu pikendusjuhtme peale nii närvi, et silme eest must. Võib-olla oli põhjuseks ka see, et olin just 50 minutit Viimsist jalgsi koju kõmpinud oma piima ja leivaga, sest autot meil ju teatavasti pole, ja naba pooleldi paigast tõstnud, et prussid eest tuppa saaks. Aga noh, optimist nagu ma olen, nüüd on jälle ok.

Seelikulood

2008-05-11T22:13:00.003+03:00

Ostsin endale seeliku. Selline lihtne ja armas seelik ja just paraja pikkusega, mitte mini, aga kõndides veidi põlv välgub. Täna ämma juurde emadepäevakoogile minnes panin uue undruku kohe selga ka. Kohvilauas sirvis Aivar muuseas mingit Anttila kataloogi ja hakkas mulle sealt tema arust ilusaid seelikuid näitama. Ma tean, et riietuse suhtes on meie maitse suhteliselt erinev, aga täna valis ta ikka kõige nõmedamad asjad mu jaoks välja. Peamiselt soovitas ta poolde säärde kirjuid ja lõhikutega seelikuid väites, et see seelik, mis mul seljas on, on kõige nõmedama pikkusega, mis üldse võimalik. Mina vastu, et tänan väga, sa soovitad mulle keskealise riideid, kes ma omast arust küll veel ei ole. Tema muidugi sellest aru ei saanud ja tõi õigustuseks, et kuidas need keskealise riided on, see tibi ajakirjas ei ole ju keskealine. Ei no muidugi, isegi minusugune võhik turunduses saab aru, et kui see kört 50-aastasele prouale pildi peale selga pandaks, oleks läbimüük tõenäoliselt oluliselt väiksem.

Selline väike lahkheli siis täna, aga ostetud seelik läheb soodsa ilma püsides ka homme selga. Aga need ülejäänud jäävad minust küll Anttilasse, olgu nad kui ilusa ja noorusliku tibi seljas eksponeeritud.

Teen võla tasa!

2008-05-10T20:13:00.004+03:00

Jah, Heddy, ma tean, et juba viis nädalat on sellest möödas, kui blogisse viimase sissekande tegin! Kahjuks sinu nädalatagune meeldetuletus mu ajaressurssi ei suurendanud, aga täna olen siiski tubli ja panen üht-teist kirja!

Kui eelmisest elumärgist blogis jätkata, siis Hollandi reis läks päris hästi. Ja nagu juba ette hoiatati (kuigi ma seda alguses väga ei uskunud), et olnudki see koolitus mingi lets have fun üritus, kuigi natuke sai siiski nalja ja lõbu ka. Üldiselt käis hull töö kogu aeg, näiteks kirjutasime mingit projekti ühel ööl kella neljani, sest koolitaja sõnul oli kell seitse hommikul "tähtaeg". Aga natuke erinevaid linnu ja kanaliäärset elu nägi siiski ja inimesed olid ka toredad. Sain natuke teadmisi ja keelepraktikat, motivatsiooni midagi korraldada koostöös teiste riikidega ning liiatigi kulus väike tuulutus igati marjaks ära.

Reisilt tagasi jõudes hakkas töö juures kohe trall pihta: jüriöö jooks, praktikant, seikluspäev, seiklusmäng, huvijuhtide koolitus, heategevuslik teatejooks, õpilaskonverents jne. Kodus läks ka trall lahti, ehitusmaterjalid ja ehitusmehed, tööriistarent ja kinnisvarahindaja. Ja kuna Aivari vana Ford andis lõplikult otsad ja läks ära lammarisse, pidin mina enamus asju ajama ja mööda linna ja maakonda tööautoga tuustima. Tean, et selline tööauto isiklikuks otstarbeks ärakasutamine ei ole hea toon, aga praegu tõesti ei olnud muud valikut.

Spordielu on ka suve hakul aktiveerunud. Püünsi õpside võistkond alustas kolmapäeval Näita kontorile taldu sarjast osavõtuga ja nüüd peab iga kolmapäev ühes, teises või kolmandas Tallinna otsas kiibiga sörkimas käima. Ja täna käisin eraisikuna Viimsi valla spordiüritusel. Kui ma 10 km distantsilt medaliga koju naasin, ütles vahepeal ka pikalt tuurilt koju laekunud Aivar Lehtma, et kui ta enne aktsepteeris mind, siis nüüd ta lausa respekteerib mind :) Usun, et ohtralt võõrsõnade tarbimine just sellisel kujul oli tingitud 36 tundi ülevalolemisest ja mitmesuguste vägijookide tarbimisest.

Ja siis olen ma veel käinud prügiaktsioonil ja vanaema juubelil ja Liina sünnipäeval ja Eesti Euroopa Liikumise vastuvõtul (kus viibis muide ka näiteks Arnold Rüütel abikaasaga) ja koostanud hoolsalt igal nädalal EEL-i uudiskirja. Ja korralikult sooja toitu teinud ja nõusid pesnud ja koristanud. Kaks nädalat veel, siis lähevad koolilapsed mööda ilma laiali ja saab tõenäoliselt vabama graafiku. Ja siis ma hakkan blogisse jälle kirjutama, nii et Heddy, hoia alt!

Surnukirstul viisteist meest!

2008-04-02T15:12:00.007+03:00

Täna selgus, et selle Hollandi koolitusega seoses on tehtud üks väike muudatus. Nimelt ei toimugi üritus turvalises Groningeni linnas, vaid hoopis ühes laeva moodi paadis (või vastupidi) nimega "Waterland"! Huvitav, kas peaks midagi merehaiguse vastu ka kaasa võtma? Põnev igatahes!

Ilves

2008-04-01T10:10:00.008+03:00

Kui viimasel korral Tartus käisin, külastasin ka oma peaaegu 98-aastast vanaema. Vanaema räägib alati edasi huvitavaid lugusid, mida ta raadiost kuulnud on. Seekord pajatas ta mulle, et Eestis elavat üks loom, kes istub puu otsas ja kui inimene tuleb, siis hüppab talle pähe. Nimi pidavat sellel loomal olema sama, mis presidendil.
"Ilves", pakkusin mina varmalt.
Vanaema jäi aga kahtlevale seisukohale. "Ilves? Ei tea, nagu mingi muu nimi oleks olnud."

Müsteerium sai lahenduse!

2008-03-31T20:47:00.004+03:00

Meil on siin oma väike tupiktänav, 10 maja, enamus inimesi elanud siin umbes 30 aastat, kõik tunnevad üksteist, vähemalt nägupidi. Paar kuud tagasi hakkasime hommikuti ühte uut tegelast nägema. Vuntsidega mees läks meie majast mööda bussipeatusesse - seljakott käe otsas ja suits hambus. Kui läheb, siis läheb, me eriti ei süvenenud. Aga ükskord tuli millegipärast Aivari emaga sellest juttu ja perekond Paanika aktiviseerus kohe.

"Huvitav-huvitav, kust ta siis tuleb ja kes ta on. Äkki on sinna kõige tagumisse suvilasse sisse murdnud ja elab nüüd seal? Ei, kellegi sugulane ta küll ei ole, ma ju tean. Järgmine kord küsige kohe kurjalt, kes ta on ja kuhu läheb, äkki siis ehmatab ära ja ei käi enam kondamas siin. Käivad igasugused, vaatavad, et pererahvas läheb kodust ära ja teevad elamise tühjaks. Kas te ikka värava panete korralikult lukku?"

No kuulge, korralik puhtalt riides mees läheb igal hommikul kell 7.20 bussi peale, mis sissemurdja või varas ta ikka on! Ma kohe natuke pahandasin selle peale, et süütut meest, mis siis, et võhivõõrast, niimoodi patukotiks tehakse ja kohe rünnata soovitatakse.

Aga täna sai müsteerium lahenduse! Kuna õhtul on nüüd pikalt valge, siis nägin juhtumisi, kui see tundmatu mees õhtul bussipeatuse poolt tagasi jalutas. Jooksin ummisjalu teise maja otsa, et WC aknast vaadata, kuhu ta siis ometi läheb. Ja nägingi tänu raagus puudele ära, et tagumisse suvilasse ta sisse ei murdnud, läks hoopis sirge seljaga Normakute uksest sisse.

Mul on kohe hea meel, et saan Aivari emale öelda, et see on üks korralik Normakute juures elav mees ja paanikaks põhjust ei ole. Kuigi tõenäoliselt jätkub juttu siiski kauemaks, kuna pole jätkuvalt teada, kes see mees siis ikkagi on ja miks ta siis siin elab ja kus päeviti käib...

Nokk kinni, saba lahti

2008-03-30T22:33:00.006+03:00

Ma ei olnud nüüd siin poolteist nädalat üldse saanud jooksusporti teha, sest Aivar plaatis dušširuumi ja seetõttu seal pesta ja veega lobistada ei tohtinud ega saanud. Nii jooksusõltlane ma aga ka ei ole, et hakkaks end elutoas kausis pesema ja tervet elamist ujutama. Aga täna sai tuttuus dušš lõpuks seina ja vesi lahti keeratud!

Jooksmise seisukohalt ei muutunud paraku midagi, sest just nüüd on mul kurk haige, hääl kähe ja kõik kondid valutavad. Aga loodetavasti teevad küüslauk ja mesi ruttu imet!

Kellele on vee lahtikeeramine rõõm, kellele mitte - kindlasti peavad nüüd kurvastama Viimsi ujula ja Kalevi spa, sest minu arvelt neil enam nii kõva kasumit teenida ei õnnestu.

Hollandisse!

2008-03-28T21:22:00.003+02:00

Kandideerisin ühele rahvusvahelisele koolitusele ja sain! See tähendab, et lendan aprillis nädalaks Hollandisse, et lõimuda kreeklaste, rumeenlaste, itaallaste, taanlaste ja hollandlastega. Lisaks peaksid seal sel ajal olema tulbid täies õites...

Veab, kui maha lüüakse

2008-03-28T20:56:00.006+02:00

Aivar käib võrkpallitrennis ja samas trennis käib ka Estonia ooperisolist Priit Volmer. Aga Priit ei saa kahjuks iga kord trenni tulla, sest tal on tavaliselt pühapäeviti etendused. Ainult siis saab ta meestega mängida ja saunatada, kui on juhtumisi see etendus, kus ta juba esimeses vaatuses maha lüüakse.

Tarbimishullus

2008-03-18T08:33:00.004+02:00

Oh, naised, me ikka ei tea, kuidas elada! Võib-olla ehk ainult pisut Merje, kes väitis juba aastaid tagasi, et tema ei kanna küll kunagi ühte riideeset kaks korda. Merjet tundes oli see õnneks lihtsalt irooniline nali, aga Kati Tootsil paistab tõsi taga olevat. Vaata

Pohlaküpsised

2008-03-17T20:28:00.006+02:00

Lubasin Liuxile pohlaküpsikute retsepti, mida jõuludest alles jäänud pohlamoosilõpuga eile katsetasin. Siin see on!

400 g maitsestamata toorjuustu
8 dl jahu
400 g võid
2 dl suhkrut
120 g pohlamoosi
0,5 dl suhkrut
0,5 dl tärklist
Sega omavahel toorjuust, pehme või ja suhkur. Lisa jahu, sega ühtlaseks massiks ja lase seista. Täidiseks sega pohlamoos suhkru ja tärklisega. Rulli taigen ühtlaselt lauale, määri peale täidis ning keera rulli. Lõika umbes 0,5 cm paksused tükid, aseta ahjuplaadile ja küpseta 200-220 kraadi juures 10-15 minutit.

Tegin poole kogusega ja sain ~35 küpsist. Seda on küll ja veel, arvestades, kui rasvased nad on. Aga maitsevad head, eriti, kui tegu on koduse oma ema tehtud hapuka moosiga.

Elmar Liitma

2008-03-16T11:10:00.003+02:00

Mitte, et ma enne oleks Elmar Liitmast midagi väga arvanud, aga eelmisel nädalal sain siiski väga positiivse üllatuse osaliseks, kui tõdesin, kui meeldiv, arukas ja särav suhtleja ta on. Nimelt ta käis meil koolis esinemas ja aega parajaks tehes vestlesime paarkümmend minutit maast ja ilmast. Tõesti, väga sümpaatne inimene. Ja kena veel pealekauba! Vaata

Koolivaheaeg!

2008-03-16T08:15:00.005+02:00

Mul on siis nüüd vaheaeg! Kulus igati juba ära küll, sest 10 koolinädalat on ikka viimane piir! Veerandi lõpunädal oli veel eriti kiire ja närviline, seda küll osalt enda ettevaatamatusest põhjustatud tobeda juhtumise pärast, kuid tööasjade tõttu ka.

Alanud vaheajast vähemalt kaks päeva veedan töö juures, ühe päeva peaks võtma, et linnas asju ajada ja koduse triikimata pesu ja taarahunnikuga ühele poole saada. Ja siis Tartusse! Oh Tardo linn sa lõbumaja,kus oli illos elada. Vaja kord kvartalis ju ikka kõik sõbrad, sugulased ja uued kõrtsud üle vaadata!

Põhjendus

2008-03-16T08:01:00.004+02:00

Üle pika aja saan jälle blogisse sissekandeid teha.

Põhjus, miks ma nii kaua midagi ei kirjutanud, oli tegelikult üsna halenaljakas. Nimelt rääkis Aivar mulle eelmisel nädalal, et talle on eluliselt vajalik saada endale Indiana Jonesi arvutimäng. Mul oli sellest alguses suhteliselt ükskõik, ausalt öeldes ma isegi väga ei süvenenud sellesse teemasse, ütlesin ja-jah. Nagunii tal ju eriti aega mängida ei ole, kord kuus mõnel vihmasel pühapäeva pärastõunal ehk ainult. Aga ma ei osanud ette näha seda, et internetiavarustest mängu tõmbamine võtab aega üle nädala! Ja sel ajal, kui mister Jones kogu oma krempliga meie arvutisse ronis, oli arvuti nii aeglane, et avas isegi Wordi dokumenti kõva viis minutit (ilma liialdamata!), internetilehekülgedest rääkimata.

Kui tugev oled geograafias?

2008-03-04T21:33:00.003+02:00

Juba kolmas õhtu olen mängusõltuvuse küüsis! Õnneks on tegu vägagi hariva mänguga! Proovi ka http://www.travelpod.com/traveler-iq/europe?0060=4ee7

Suhtlemisraskused

2008-03-01T21:34:00.003+02:00

Kuulasin ja imestasin, kui Merje rääkis telefoni teel oma emaga. Ta küsis, et kuidas sa ennast tunned ja et mis meeleolu sul on. Ja siis pärast kõrvallaua seltskonnast küsis üks keskealine naine ühe tütarlapse käest, et kuidas sul läheb ja kas sa oled õnnelik.

Ma küll ei oska niimoodi küsida... Ma ei oska isegi eriti vastata, kui keegi minu käest selliseid asju küsib.

Kodus töötamine

2008-02-27T09:21:00.010+02:00

Kell on pool kümme kolmapäeva hommikul ja ma olen kodus. Lähen varsti ühele seminarile ja seetõttu täna pool kaheksa tööle ei kiirustanud.

See kodusolemine pani mind taaskord mõtlema sellele, et nii kahju, et ma midagi teha ei oska, et kodus saaks töötada. Oleks kirjanik, tõlgiks midagi või teeks raamatupidamist. Lihtsalt ma olen selle tänase hommikuga juba nii palju jõudnud! Söödud, nõud pestud, tolm imetud, pesu kuivab ja puud on toodud, lisaks on Terevisioon vaadatud ja netist kirjad ja uudised loetud. Koolis ei jõua selle kahe tunniga midagi tehtud. Jooksvaid küsimusi ainult lahendatud. Kas sa raha tõid? Homme on tagumine aeg. Ei, ei saa võimlasse, sellepärast et... Kus su vahetusjalanõud on? Kes see oli, kes rahvariided siia jättis? Seleta nüüd palun, miks sa panid teisele kustukapuru pähe ...

Olen internetist lugenud kodus töötamise plusse ja miinuseid. Siis on muidugi jama, kui kodust tööd on nii palju, et paned ikka 8 tundi jutti, aga lihtsalt kodus. Aga kui tööd on nii parasjagu, et saab muud ka teha, väljas käia ja inimestega suhelda, siis tõesti on vist enamuses siiski plussid. Minul isiklikult läheb kodus töötamine 10x kiiremini, kui koolis, kui on nii palju muud ja eksitavat. Aga seda ainult siis, kui on vaja midagi konkreetset ära teha, midagi ette valmistada, mõnda projekti kirjutada jne. Praegu on koolis minu suurim panus seletamisel, tähelepanu juhtimisel, näägutamisel, kuigi ametijuhendis neid punkte mul kirjas ei ole, moodustab kõik see vist üle poole mu päevast. On seda siis vaja? See tähendab kodus töötamise puhul neljatunnist ajavõitu!

Aga kodus töötamine. Niigi olen ma selles suhtes eelisseisus, et mul on ju koolivaheajad, kui saab vabamalt hingata. Aga ikkagi, ma ei kannata seda, õhtul kell viis poes tunglemist või nädalavahetusel taarasabas. Ma tahaksin teisipäeva hommikul rahulikult pudeleid viia, mitte kulutada selleks pool päeva laupäevast. Või hommikuti kuskil trennis käia, kui ei ole mäsu ja on lisaks poole odavam. Kodus töötamine seda ju võimaldaks...

Aga niikaua, kui ma raamatuid pidada ei oska ja muude annetega õnnistatud ei saa, tuleb vait olla ja edasi teenida.

Pildikesi möödunud nädalast

2008-02-24T15:21:00.007+02:00

Pilt 1

Minu ema ja tema õde Marika korraldasid oma vanematele Kohilas Veski kõrtsis lõunasöögi. Lisaks nendele olime kohal meie Aivariga ja Marika kaks poega, üks neist koos pruudiga. Põhjus, miks ühel laupäeval koos lõunatada (ja empsil teisest Eesti otsast kohale sõita), oli see, et vanaisal ja vanaemal oli 60-pulma-aastapäev. 60!!!

Hämmastav, kuidas nad on niimoodi kõrvuti toiminud, kaks täiesti erinevat inimest ja erinevat maailmavaadet. Vanaisa on selline isamaamees, Sinimägedel sõdinud ja puha. Ei kannata Savisaart silmaotsaski. Vanaema, ingerlanna, sattus Eestisse Saksamaalt, kuhu ta 14-aastasena vangi viidi ja siis, 18-aastasena "päästsid" venelased ta ära ning ta sattus Eestisse. Kohilas said nad paberivabrikus vanaisaga kokku ja registreerisid abielu nädala möödudes tutvumisest, et küüditamine ei ähvardaks. Üks rääkis eesti keelt, teine vene, soome ja saksa keelt. Aga hakkama nad said. Muide, praegu on vanaema kirglik Kesknädala tellija ja lugeja.

Kohmetu, aga tagantjärele väga südamlik lõuna oli. 60! Seda ikka järele ei tee!

Pilt 2

Aivar läks pühapäeval tööle ja ma mõtlesin, et aitab naljast, talv saab kohe läbi ja ei ainsatki talverõõmu pole nautida saanud. Ja otsustasin Piritale uisutama minna. Uisutatud sain, aga rõõmu oli suhteliselt vähe. Pisikene vesine jääväljak ja kaua sa seal ikka ringiratast üksinda nühid. Pool tundi tiirutsin suure vaevaga ikka ära.

Kurb, et lund sel aastal kohe üldse olnud ei ole!

Pilt 3

Vabariigi aastapäevale pühendatud pidulik kontsert Viimsi kooli aulas. Kõik maru pidulik - laulud, tantsud, sõnavõtud. Enamus rahvast rahvariietes ja härdas meeleolus. Ja siis hakkas vallavanem valla elanikele tänukirju jagama teenete eest kultuurielus. Algus oli paljutõotav - 40 aastat koolis õpetanud muusikaõpetajale, Rein Rannapile jne.

Ja siis läks lahti! Eurovisioon! Tänati Eurovisioonilaulude kirjutamise eest! Ja selgus, et nad elavad kõik seal Viimsi vallas need Paulused, Kotkad, Võrnod, Bentonid jne. Last but not least, Liis Lass! Liisu oli kohal ka ja tegi auhinda vastu võtma minnes rahvariietes kamba vahel teed oma lillade juuste, poolpalja rinnapartii ja prostituudisaabastega.

Pärast oli lastel muidugi elevust palju, jooksid talle isegi vetsu järele, et autogrammi saaks.

Pilt 4

Ülekäigurada, politsei ja kiirabi, ohutuledega Ford ja rahvasumm. Ja selle kõige vahel valgete pükstega blond naine kõveras pikali maas. Jube pilt! Praegu netist lugesin, et 20-aastane naine, praegu Mustamäe haiglas...

Pilt 5

Onutütre ja onutütrepoja sünnipäev. Sõime ja sõime, sest kõik oli nii huvitav ja hea! Onutütremees on igavene kange kokkaja ja eilse peo nii külmad kui ka soojad road olid kõik pärit jaapani köögist.

Pilt 6

Sain kaks kutset Chris Rea kontserdile. Läksime siis loomulikult vanameistrit vaatama. Kontserdi alguse pooltunni olime suhteliselt nõutud ja mina isegi mõlgutasin mõtet, et poole pealt ära minna, sest keegi ei laulnud, ainult tinistasid oma basskitarre ja suhteliselt igav oli. Aga pärast läks käima ja Road to Hell ja Josephine olid lives ikka võimsad küll!

Hüäänidest

2008-02-15T21:32:00.011+02:00

Oo-oo-oo...
Mul ei ole sõpra, sest ilus pole ma,
Ma välja näen nii kole, lapsed kardavad.
Ma üsna tihti nutan, kui keegi pealt ei näe,
Käib külalisi harva, ma olen kurb hüään.

Oo-oo-oo...
Kui on väljas ilus, siis puuris jalutan,
See ongi minu töö, mis veidi lohutab.
Ma siiski tihti nutan, kui keegi pealt ei näe,
Käib külalisi harva, ma olen kurb hüään.

Oo-oo-oo...
Loodan leida sõpra, võiks koos me elada,
Ükskõik, kas ta siis lendaks või oskas ujuda.
Ei enam siis ma nutaks, kui leidnud sõbra ma,
Mis sest et olen kole ja lapsed kardavad.
Ei enam siis ma nutaks, kui leidnud sõbra ma,
Ükskõik, kas ta siis lendaks või oskas ujuda.
Oo-oo-oo...

Oeh, tulime just Bonzo ja Tõuni kontserdilt. See hüääni lugu läks mulle eriti hinge! Hakka või lahistama seal keset kontserti.
Tundub, et hüään on eesti muusikute seas üsna populaarne loom. Saatpalu laulab ju ka:

Ahhaa, ma jään,
ma olen ja ma jään,
ma eestlane ja selleks jään,
ei hammustada mind ei saa hüään,
sest ta ei elagi me maal,
meil põrsaid, hunte, lambapäid ja eilaseid on ka

Metsarahva tee

2008-02-11T20:23:00.001+02:00

Meie majast paari kilomeetri kaugusel Randvere külas on üks tänav nimega Metsarahva tee. Vot see oleks minusugusele sobiv koht elamiseks! Ühel pool naabriks Siil, teisel pool Rebane!

Sügavamõtteline vestlus

2008-02-09T20:36:00.001+02:00

Vestlusel osalesid: Karukas, Aivar ja Tiina.

A: "Sõnajalad on ka tegelikult ukrainlased."
T: "On või? Tegelt üks vendadest on jah Oleg ju!"
A: "Aga võttis abielludes naise nime."
K: "Misasja? Oleg on ju mehenimi!"
A: "Ei, perekonnanime Sõnajalg võtsid mõlemad vennad."
K: "Mis see üks võttis siis oma vennanaise nime või?"

Pitsu lapse nimeks

2008-02-08T20:41:00.001+02:00

Kui ma peaks kunagi lapse saama, siis võiks talle nimeks panna Kahrut. See tähendab väikest karu. Veel on toredad nimed näiteks Igapäiv ja Hoovatõiv. Seda tarkust ammutasin ma praegu Maavalla kodukalt, kus on valik maakeelseid nimesid.

Mulle meeldib nende nimede juures, et paljudest ei saa üldse aru, kas tegu on naise- või mehenimega ja toona ei olnudki see tähtis. Igal juhul meenutab mulle see Lindgreni lugu Röövlitütar Ronjast, kus Lovis oli otsustanud, et lapse nimeks saab Ronja, olgu ta siis poiss või tüdruk.

Lembitu kooli

2008-02-05T21:19:00.001+02:00

Täna palus ajalooõpetaja 9. klassi õpilastel kirja panna kolm eesti poliitikut, kellega nad tahaksid kohtuda ja keda me võiksime ka kooli esinema kutsuda. Vastused olid küllaltki huvitavad. Lisaks Ansipile ja Savisaarele said ohtralt hääli näiteks Võsa Pets, Aivar Riisalu ja Anu Saagim. Vladimir Belõi oli samuti nimekirjas ning eriti meeleldi kohtuks tänapäeva noor Stalini, Hitleri ja Lembituga.

Kuidas ma tubliks hakkasin

2008-02-04T19:43:00.001+02:00

Mul oli enda jaoks ainult üks uusaastalubadus. Nimelt otsustasin aastast 2008 olla iga päev vähemalt tund aega õues, et tervis oleks korras ja jume klaar. Mõeldud-tehtud. Aga juba pärast paari päeva sai selgeks, et õues polegi nagu midagi teha. Lund ei ole, mida lükata, aias ka pole sel aastaajal midagi nokitseda. Ja palju sa ikka puid tood või treppi pühid. Jalutaja tüüp pole ma teatavasti kunagi olnud. Ja selle kõige taustal saigi alguse minu jooksmaskäimine.

Nüüdseks olen viie nädala jooksul maha silganud umbes 150 km ja nii äge on! Mul on selline tore ja vaheldusrikas ring, kus joosta. Ikka alguses majade vahelt Pirita jõe maastikukaitsealale ja sealt läbi metsatuka Metsakalmistuni. Edasi mööda Botaanikaaiast ja Teletornist ja Pärnamäe kalmistu serva pidi tagasi. Metsas olen ma mitu korda näinud metskitsi. Kujutage ette - Tallinna linnas! Kui pimeda peale jään ja õhtul hiljem jooksma lähen, siis muidugi ma surnuaedade servi mööda ei siiberda, vaid kasutan valgustatud kõnniteesid. Seal näeb jälle igat masti toredaid koeri.

Aga mitte jooksmine ise ei ole kogu selle asja juures kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et tulen töölt õigel ajal ära. Kaabin iga päev juba kell neli või mõnikord isegi varem minema, et saaks valges jooksma minna, pärast midagi head süüa teha, õhtul raamatut lugeda või blogi kirjutada ja varakult magama minna. Olen hakanud viimasel ajal kõvasti rohkem iseendasse investeerima ja seda igas mõttes. Ja tunnen, et see on õige ja see mõtteviisi muutus on mu viimase aja suurimaid saavutusi.

Herstory

2008-02-03T22:00:00.001+02:00

Toomas Paul kirjutab eilses Postimehe arvamus- ja kultuurilisas, et inglisekeelses keeleruumis on häält tõstnud võrdõiguslased, kes nõuavad sõna history asemele herstory...

Loomahäda

2008-02-01T22:07:00.001+02:00

Meil on siin naabruses üks terjeriperekond. Umbes sellised: http://www.lemmik.ee/failid/35.jpg
Ma ei ole aru saanud, vanad need kutsid on või kui palju neid on (9-12, tundub), aga aias nad ringi jooksevad, nii et iga cm maapinnast on jalajälgi täis. Sellised väikesed ja lõbusad. Tulevad kõik värava juurde vaatama ja haukuma, kui mööda lähed.

Mul on selline loomahäda sellest ajast saadik, kui Madis kaotsi läks... Ma võtaks kohe kõik loomad endale koju! Mõtteviis nagu mingil 10-aastasel. Aga ketti ju koera ei pane ja korralikku aeda veel ei ole. Praegu elame siin ehitustandril 14 m2-l, nii et tuppa ühte rõõmsat kutsikat ka nagu võtta ei saa... Oeh, paneb kohe ohkama. Aga ühel ilusal päeval on meil kassid, koerad ja lapsed, olen selles kindel!

Rebasekutsikas

2008-02-01T21:40:00.001+02:00

Üks armsamaid pilte, mida olen kunagi näinud! Autor Sven Zacek.
Ja üks lehekülg, kus nädalas vähemalt korra ikka vaatamas ja pilte imetlemas käin:

Loodusfoto

Kodanikujulgus ehk olen võimeline tapma!

2008-01-29T21:40:00.001+02:00

Läksin täna mööda tänavat kodu poole ja minust 20 m eespool kõndis üks mees, kes viskas mitu korda midagi kaarega mändide alla. Lähemale jõudes osutus üks visatud objekt näiteks hõbedaseks kuumapidavaks kotiks, mis teatavasti ei idane ega mädane isegi aastasadade jooksul.

Bussipeatuses jäi see tropp seisma ja kui ma temani jõudsin, lõi minus välja tohutu kodanikujulgus. Ma läksin otsejoones tema juurde ja ütlesin rahulikult, et palun ärge visake prahti maha.
Tema võttis kohe ründava hoiaku ja vastu, et kuhu ma panen siis selle sodi. Mina, et prügikasti (bussipeatuses oli prügikast!) või taskusse või ärge siis ostke üldse midagi, kui ei tea, kuhu pärast sodi panna jne. Ma ei saanud muidugi kogu seda juttu järjest rääkida, sest ta kraaksus igale soovitusele mingi oma õigustuse vahele. Tema suhtumine oli, et nii kõva mees olen, et teen, mida tahan, ja selleks on inimesed, kes minu järelt koristavad.

Ja nii me siis seisime, kaks võhivõõrast inimest, keset tänavat ja karjusime üksteise peale...
Ma ei tea, oleksin ju võinud asjasse täiskasvanumalt suhtuda, selgitada, paluda, innustada... Aga sel hetkel läks mul s... nii keema selle ennasttäis tüübi peale! Krt, oleks tahtnud kätega kallale minna talle! Oleksin võinud tappa! Aga ... kõndisin hoopis edasi, ängistus hinges. Püüdsin teda küll vaadata nii põlastavalt kui vähegi oskasin, aga see ei tähendanud talle midagi ja olen 100% kindel, et ta viskas kahe minuti möödudes järgmise ebavajalikuks osutunud asja põõsa alla. Ja rääkis õhtul sõpradele, irve näol ja koni hambus, et üks poolearuline tuli talle tänaval ütlema, kuidas ta elama peab. Masendav!

Eksimine või kordamine?

2008-01-25T20:31:00.001+02:00

Täna konverentsil rääkis Voldemar Kolga, et Eesti koolielu märksõnaks võiks olla eksimine. Et õpitakse ju siiski oma vigadest ja see on asi, mis edasi viib. Eestis on suhtumine, et vea teinud inimene kantakse tihti kohe maha, aga näiteks Ameerikas võetakse alles paar pankrotti läbi elanud ja uuesti edukalt alustanud ärimeest tõsiselt. Ta rõhutas, et eksimist tuleks soodustada ja õige õppimine ongi üks eksituste rada.

Siis heitis ta palli Haridusministeeriumi onule ja küsis, et kas ka võimu esindajad arvavad nii. Ministeeriumi esindaja ütles, et nemad on oma juhtlauseks võtnud pigem, et kordamine on tarkuse ema. Oh sa jutt, kus rahumeelne Kolga läks närvi! Et see olla kõige nõmedam vanasõna, mis ta üldse elus kuulnud on. Et ta on eluaeg mõelnud, et see nii nõme ütlemine ja et kui oleks tema võimuses, siis ta keelaks selle üldse ära.

"No kujutage ette, mis tarkust see teile või mulle toob, kui ma sedasama juttu kolm korda teile ette pudistan?", põhjendas ta.

Ma ei ole kunagi nii mõelnud... Aga tõetera on siin muidugi sees.

Rebane sööb lund

2008-01-25T20:24:00.001+02:00

"Ma olen rebane ja söön lund", ütles pisike poiss. Kui ta seda juba kolmandat korda lausus, vastas ema, et siis on sind küll odav pidada.
Sellist vestlust kuulsin jällekord ujulas. Tundub, et vesi ei ole mitte ainult ihule ja hingele, vaid tuleb ka mõtteteravusele kasuks.

Krõpsukoristus kenal reedeõhtul

2008-01-21T21:55:00.001+02:00

Lastega koolis on muidu aeg-ajalt tore küll, aga vahel ma tunnen, et lihtsalt ei viitsi nendega jamada! Näiteks reede õhtul oli 3. - 4. klassi filmiõhtu. Alguses polnud vigagi, kraamisid oma söögid-joogid välja ja vaatasid vagusi. Pärast läks jooksmiseks, aga noh, seda oligi ette arvata.
Aga tunne, et, kurat, miks mul seda vaja on, tekkis koristamise ajal, kui selgus, et lisaks kommipaberitele ja limpsipudelitele oli ühes nurgas hunnik krõpse. Ja siis läks väitlemiseks, et kelle omad ja kes peaks koristama ja blaa-blaa. Ja siis me seal siis jamasime.
Üks ei saanud koristada, sest ta istus hoopis meeter maad sellest kohast paremal ja need krõpsud ei saa seetõttu olla tema omad.
Teine ei saanud koristada, sest need ei olnud raudselt tema omad, sest ta sõi enda krõpsud viimse raasuni ära ja pool sõbra omasid veel kah.
Kolmas pistis nina ja sõrme krõpsuhunnikusse ja teatas, et tema omad need ei ole, sest need on raudselt Laysi krõpsud, tal aga olid Estrella omad.
Lõpuks muidugi võttis üks eeskujulik tüdruk harja ja kühvli ja tegi platsi puhtaks...
Vot sellised meeleolukad reede õhtud siis juhtuvad mul aeg-ajalt olema...